trakyllmaprokrastineerinj2lle

11. veebruar 2012

2012-02-15T01:51:00.002+02:00

"A Good Old Fashioned Orgy" (USA 2011, rezh Alex Gregory & Peter Huyck). Meh? Kui kogu asi popi fraasiga kokku võtta. Südamlik semufilm vastutustundetute alkohoolikute rühmakeppimisest. Kui sellised inimesed, nagu seal filmis, tõesti eksisteerivad, siis tuleks juba kiiremas korras see Douglas Adamsi poolt kirjeldatud kosmoselaev valmis ehitada, millega kõik telefonipuhastajad ja juuksurid saaks mõnele suvalisele kaugele planeedile ära saata. Las nad orgitsevad siis seal.

9. veebruar 2012

2012-02-10T22:55:00.002+02:00

"Contagion" (USA 2011, rezh Steven Soderbergh). Huidagi hämmastavalt tüütu film oli. Küllap see pidi põnevik olema, aga mul ei tekkinud hetkekski põnevust miskipärast. Võib-olla seepärast, et liiga globaalse haardega püüdis see film olla. Igas maailma otsas mingi jant ja erinevad tegelased jne. Soderbergh on seda ennegi teinud - Trafficus näiteks, ja tundub, et ka nendest Ocean´i filmides, mida ma küll vaadanud pole. Ta väikesed filmid meeldivad mulle palju rohkem, need Schizopolised ja asjad. Contagion tekitas aga mus suisa trotsi. On siis vaja nii tihkelt koos elada ja iga päev sadade inimestega läbi käia ja väljas süüa jne?! Rohkem võinuks ikka hinge heita filmis! Mingi taoline viirus võiks korra üle ilma pühkida küll, viiks minema suurema osa telefonipuhastajaid, juuksurid ja kingamüüjaid või kes seal Pöidlaküüdis ühe laeva peale topiti. Tänapäevasemalt ehk siis kinnisvaraagendid, stilistid, pendlimehed, sommejleed ja baristad ja muud säärased. Sõitke, kurat kõik seenele, kusagile teisele planeedile!

Filmist ei oskagi nagu midagi rohkem rääkida. Nakkusleviku kaardid ei olnud järjepidevad, viroloogiateema tundus räigelt lonkavat, Jude Law promos debiilseid vandenõuteooriaid ja homöopaatiat, ekraanil valitsesid üheaegselt ebaloomulik nõtrus ja jabur aatelisus. Tüütttuuu... Küllap mul oli lihtsalt selle filmi jaoks sobimatu tuju peal.

8. veebruar 2012

2012-02-10T00:32:00.002+02:00

"Crazy, Stupid, Love." (USA 2011, rezh Glenn Ficarra & John Requa). Mäherdune staaride paraad ühte suht tavalisse romantilisse komöödiasse kokku aetud. Ilmselgelt on püütud mingit Love Actually hollivuudilikumat varianti teha. Vahepeal tuleb täitsa välja kah. Filmis on mitu stseeni, mis arenevad mingiks parajaks absurdianekdoodi moodi dünaamikaks (näiteks see, kus Carelli tegelaskuju mingit kõrrega koksi larpivat luuserit baaris silmsidestab). Carell on muidugi, nagu ikka, liiga Carell - ma ei tea mitmes film juba järjest, kus ta täpselt samasugust mökut korralikku pereisa mängib, kes jamadesse satub. Marisa Tomei, Emma Stone ja Kevin Bacon olid way liiga episoodilised, Julianne Moore oli tuim, nagu ta ikka mu meelest on, ja Ryan Gosling sai selles filmis mu meelest täpselt välja elada seda, kelleks ta päriselus kujunenud on ja millest ma Drive´i kommenteerides rääkisin. Nagu Stone´i mängitav tšikk tabavalt mainib - ta oleks nagu fotošopitud. Ent, ent - tulevad twistid ja kohe päris korralikud ja tabavad twistid. Romantiliste komöödiatega on ju ikka nii, et algus ja lõpp on teada, noh, et kes kellega paari peab minema - tõeline armastus ja muu seuke - ja filmi headuse determineerib minu jaoks eelkõige nende termodünaamiliste protsesside leidlik läbimängimine. Üks peamine viis nende läbimängimiste pealt plusspoolele jäävate nullsummamängude mängimiseks on sisse tuua mitu tegelaspaaride liini ja lasta neil omavahel lõimida. Ja selles filmis toimib see täitsa kobedalt, sest tegevusliinide integreerimine tekitab üsna kõheda infovälja, milles orienteerumine jääb tavapäraste romantiliste komöödiate tüpaažide jaoks parajaks kõrgpilotaažiks. Antud juhul on tegelaskujud õite tsutike tavatasemest kõrgemal ja filmi vägivaldne kulminatsioon on seetõttu tõeliselt segadusttekitav, ja seda heas mõttes. Suhetepundar on tõesti seekord paras sõlmkoht, mitte nagu turvamehelik kummiga lips, mille sõlm puhta butafooriana kedagi ära ei peta, ehk nagu need sõlmkohad valdavalt hollivuudi analoogsetes filmides olema kipuvad. Küllap polnud see film sugugi parem kui eelmisena vaadatud 50/50, kuid mu ootused (romkom Carelliga peaosas jne) olid nõnda madalal, et film üllatas positiivselt. Ahjaa, oma tegelaskujuga tegi kõikidele postril mainitud staaridele ära Analeigh Tipton... ja nüüd ma vaatasin järele, et tegemist on mingi ameerika topmodelli saates osalejaga. Einoh. Positively transforming igatahes!

5. veebruar 2012

2012-02-08T21:00:00.002+02:00

"50/50" (USA 2011, rezh Jonathan Levine). Kusagilt nagu on meelde jäänud, et kiidetakse. Et viimaks ometi romantiline komöödia slash semufilm slash draama, kus on uudne teemakäsitlus ja lähenetakse ebakonventsionaalselt. Peaosalised on tiba meinstriimi vulgaarsusest kõrvale kalduma kippujad, ja kuigi Rogen ehk on natsa alla käinud viimastel aastatel, siis Kolmas kivi Päikesest tatika kohta võib jällegi vastupidist pigem väita (Hesher näiteks). Igatahes mõlemad näitlejad tunduvad ajudega olevat ja täiesti arulagedal produtsentide kasumioptimeerimisel endale pähe istuda ei lase.

Paraku, paraku, tuleb ikka halada. No mis kuradi draama see on, kus kõige tõsisemaks probleemiks, miski mis kõiki šokeerib kõige enam, on see, et üks peategelastest sõidab ühistranspordiga! Vähk oli selle kõrval köömes. No päriselt - kui palju ikka auto asemel bussiga sõitmise üle halati. Teine asi, mis mind häiris, ja häiris põhjalikult, oli tegelaste skemaatilisus. Kõik olid suht monofunktsionaalsed plotipusle tükikesed, ja see polekski mind ehk nii hirmsasti häirinud, kui ainult see pusle vähegi asjalik oleks olnud. See oli mingi neetud kolmeaastaste pusle, mis kujutas Liibüa lippu ja mille ainsaks edukaks lahenduseks on see, kui tükke alla ei neelata. No otsemaid oli selge, et see esimene pruut on sitapea; et vulgaarne sõber tegelikult hoolib, aga ei julge seda väljendada; et psühholoogiga läheb kepiks; et emal on tegelt raske. Isegi kui kõike seda talutavalt sisukate dialoogide, läbikomponeeritud stseenide ja heatasemelise visuaaliga maskeerida, imbub lihtsakoelisuse hais nagu nalja sellest esinduslikust koorikust läbi ja situb hinge. Suvalise õhtuse meelelahutusena täitsa ok, aga just see ülespuhutud eriomasuse kuvandi langemine tekitas tuska.

28. jaanuar 2012

2012-01-29T20:04:00.002+02:00

"The Future" (Saksamaa-USA 2011, rezh Miranda July). Peaaegu kaks nädalat vaikust. Tunnistan, et olen olnud nõrk ja prokrastineerimise unarusse jätnud ja seda just siis, kui sellega kõige rohkem tegelema peaks, ehk siis pingsal tööajal. Aga see selleks.

Filmi algus oli kohutavalt hea - kogu see kaasaegne urbanistlik otsustusvõimetu tühisus tuli nähtavale minu jaoks üsna ennenägematu intensiivsusega. Peategelased olid ju iseenesest head inimesed, ei teinud kärbselegi liiga ja polnud ka sugugi egoistlikud, pigem targad ja tarbisid vähe, mitte palju ja ka mitte pealetükkivad, aga ometigi täiesti vihkamistväärt oma uusausas (sensu Rooste) vastutustundetuses. Aga ega neid enam "päästa" kah ei saa, nii nagu küllap ka maailma enam sellisena mitte, nagu see on. Mis paralleelina filmistki läbi jooksis. Aga kusagil poole peal läks film üsa juraks ära. Ok, küllap internetis mitteolemine tekitab argiellu paraja tühimiku, eriti kui seda mittetöölkäimisega kombineerida, kuid peategelaste pead tundusid nagu veidi ülemäära tühjad olevat. Kas tõesti siis kohe mitte midagi rohkem kui üksainus mõte, mille elluviimiseks pole vaimujõudu, per nase? Et rohkem polegi? Internetist peaks ju ikka veidi rohkem silma jääma. Või kasvõi lapsepõlvest midagi. Ühesõnaga, see tühisus läks liialt sümbolistlikuks ära ja see mind enam ei erutanud... Küllap kogu selle kontseptuaalsuse taga pidid olema mingid peenemad psühholoogilised "asjad" Miranda July iseenda olemisest, aga paraku filmi autori läbi roosaka udu peeglissevaatamine ei ole lihtsalt see, mis mulle pinget pakub. Tahtnuks et see filmi alguse väga varjatult terav, küüniline lähenemine kestnuks läbi filmi.

16. jaanuar 2012

2012-01-18T13:34:00.002+02:00

"Moneyball" (USA 2011, rezh Bennett Miller). Film ise oli mu meelest liiga epic'uks tehtud ühe spordifilmi jaoks. Ja seda eeplisust aeti taga küll kunstiliste, ent paraku kunstlikena näivate vahendite abil. Kogu see jürgenroostelik uuslihtsus muutis Rahapalli tiba tüütult venivaks melodraamaks. Lisaks oli peategelane, pesapallivõistkonna spordidirektor (see vist peaks olema general manageri vaste antud kontekstis) spordist endast nii kaugel, et spordifilmi asemel tundus tegemist olevat mingi generic korporatiivse draama äraspidise versiooniga, kus juht peab otsustama oma kompanii saatuse teadmata täpselt, mida ta alluvad täpselt üldse teevad. Ning juba eelpoolmainitud melodramaatilisust oli minu maitse jaoks tõesti liiga palju. Kõikide tegelaste (kui ehk vaid Jonah Hilli mängitud matstatnohkari kõhklev-kahtlev olek välja jätta) olemused olid sirgjoonelised ja nende seisukohad kilomeetri kauguselt näha. Puudus ka igasugune sisuline dialoog. No ei ole nii, et ühes pea 40 miljoni dollarilise aastase palgafondiga võistkonnas puudub sisuliselt igasugune arutelu, kui skautimine välja arvata. Kui spordidirektori ja peatreeneri vahel on niivõrd jaburalt piiratud suhtlemine (suvalises spordifoorumis käib kah konstruktiivsem arutelu), siis pole mingeid sportlikke tulemusi mõtet oodatagi.

Kui nüüd rääkida sellest nö pöördeliselt lähenemisest, millega Rahapalli peategelane pesapallis revolutsiooni läbi viis (tegemist on tõsielulise looga), siis näitab sellise uudse lähenemise rakendatavus ainult seda, miks pesapall pole ja ei saagi kunagi ülemaailmselt populaarseks spordiks. USAs on see ju väga sügavate traditsioonidega, ja arvestades kuivõrd juhmilt ameeriklased oma (pseudo)traditsioone põlistavad, siis pole ime, et pesapall on seal niivõrd püsivalt lemmikspordiks nii paljudele. No ei ole tegemist "orgaanilise" meeskonnamänguga, kui sa saad võistkonna taktikat täielikult arvesse võtmata komplekteerida meeskonda puhtalt statistikute abiga. Näiteks jalkas ei mängi see kuidagi välja. Kui Xavi hooaja keskmised statistikud näitavad, et ta teeb iga mäng mingi 200 söötu, tekitab 10 ohtlikku olukorda ja lööb 0.5 väravat, siis kui mingi Wigan ta Barcast ära ostaks ei jääks neist statistikutest mitte sittagi järele. Sest jalka on päriselt kah meeskonnamäng. Tervik on midagi palju enamat kui pelgalt elementide summa. Aga Rahapalli vaadates jäi mulje, et pesapallis on pigem vastupidi - tervik jääb isegi elementide summale alla. See on võimalik ainult tänu sellele, et pesapallis on juba viimased sada aastat valitsenud hullem staarikultus kui hollivuudis. Meeskondliku spordi asemel on tegemist pelga meelelahutusega. Ja seda ei saa muuta kah. Pesapalli olemus kombineerib omavahel tõenäosusteooriat ja sportlikku ajaviidet - selles puudub tippsportlik intensiivsus. See on sisuliselt nagu (au)ringidega golf.

12. jaanuar 2012

2012-01-13T15:57:00.002+02:00

"Reno 911!" (USA 2003-9 kreaatorid: Robert Ben Garant, Kerri Kenney & Thomas Lennon). Kui ma Madridis töötasin, siis mu kõrvallaua taga töötas üks vanem ameerika zooloog, John, kes tuli Hispaaniasse aastaks sabatticalile, et ta varateismelised lapsed hispaania keele omandaksid, kuna noh, USAs elab ju rohkem hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kui Hispaanias endas. John muidu elab ja töötab Renos, Nevada ülikoolis - juba alates aastast 1984 vms. Ja kui ma siis juhuslikult netis möllates sattusin lugema Reno 911! kohta, siis mõtlesin, et just Johni silmas pidades võiks vaadata, et millises linnas ta siis elab.

Kuuest hooajast suutsin ära vaadata kolm. Võib-olla kunagi vaatan ülejäänud kah ära (paar filmi on neil kah tehtud lisaks), aga niimoodi järjest rohkem ei suutnud. Tegemist on valdavalt jalaga-perse sketšidega, mis põhinevad enamasti politsei väljakutsetel. Ses mõttes on ülesehitus orgaaniline. Peaaegu iga osa alguses on hommikune koosolek ja siis käiakse päevotsa patrullimas jne ja õhtul siis on tsipake vaba aega kajastavaid stseene. Kõik 7 peategelast saavad kokkuvõttes üsna võrdselt ekraaniaega ja see on kah paljuski tore, et ei keskenduta liigselt ühele-paarile tegelasele, mis tavaliselt lõppeb lihtsalt romantilise seebistumisega. Seda Reno 911!'s ei juhtu.

Esimese hooaja kandis taoline lähenemine täielikult välja - kogu see muretu ja siiras juramine oli nii mõnusalt ja heas mõttes lapsik, et võttis isegi irvitama kohati. Meenutas natsa Trailer Park Boys'e oma lähenemisega. Ei olnud mingit ambitsioonikat pinget ega pretensioonikat rapsimist, asja tehti ilmselge naudinguga. Aga kusagil teise hooaja poole peal kippus see kõik väsitavaks muutuma. Sest kohe nagu üldse mingit arengut polnud. Kolmandat hooaega vaadates oli mul juba paras resignatsioon, failid olid tõmmatud ja vaatasin lihtsalt kohusetundest hooaja lõpuni. Kolmandasse hooaega toodi üks tegelane juurde, kuid tema osakaal jäi teistega võrreldes ebaoluliseks. See sari vist toimib väga hästi telekast vaadates - kord nädalas 20 minti täielikku palagani, millele ei mõtlemispagasi ruumi kulutama.

11. jaanuar 2012

2012-01-12T14:42:00.002+02:00

"The Art of Getting By" (USA 2011, rezh Gavin Wiesen). Mul oli vana hea kohutava maseka päev ja selleks, et joomakukkumist vältida otsustasin vaadata täiesti juhuslikku urban-teen-angst romantilist komöödiat. Wiesen on oma lavastajadebüüdi jaoks kokku kogunud pundi kuulsad lapsnäitlejaid ja kuulsate näitlejate lapsi. Kõiksugu Johnny Deppi bizarre-lastekates suurte silmadega häbelikku, ent uudishimulikku last mänginud Freddie Highmore on suureks kasvanud... aga ta on passiealiseks saamisest hoolimata jäänud täpselt samasuguseks enneaegselt vananenud näoga väikelapseks. Sellise miimikaga sobib ta oma rolli üsna kenasti, ja vähemalt mängib ta enam-vähem päriselt endaealist tegelast. Tšikid tema kõrval on juba oluliselt paremini "välja kujunenud", Spielbergi tütre tegelaskuju ajab juba keskkoolis mingit täielikku seksi ja linna rida, ja Eric Robertsi tütar on sihke tüüpiline pseudoenesekindel ise-ei-saa-aru-et-on-hullult-ilus indie-tšikk. Emma Roberts mängis paljuski samasugust rolli aasta varem linastunud, ja mulle vägagi meeldinud, "It's a Kind of Funny Story's", ja üldse on Hakkamasaamise (või Läbiajamise, Toimetulemise?) kunst sellel vägagi sarnane film. Probleemiasetus on sama, tegevuskoht on sama, tegelased on vägagi samasugused ja kogu dramaatiline lähtepunkt seisneb selles, et igati korralikust perest noor ja andekas (joonistab hästi) poiss kaotab elamiseks motivatsiooni. Noh, eks see ole üks tüüpiline tiinekaklišee, aga tiinekaklišeedega on see lugu, et enamus meist on samalaadseid asju isegi üle elanud. Ja nii ongi täiskasvanust peast ühel nadil päeval, nagu mul parasjagu oli, hea tibakene üleoleval toonil (sest sa oled ise ju kõik selle juba üle ja läbi elanud) nostalgitseda. Mis selle tüübil viga, eksole. Elab New Yorgis, ilgelt kena tšikk küsib talt otse, et kas ta tahaks temaga seksida. Kurat! Minu ainsateks inimkontaktideks olid samas eas Retsi põrandaaluses urkas pahaksläinud Valtu veini jooma tulnud heidikud; ma elasin depressiivses väikelinnas, mul olid vinnid ja ma ei osanud joonistada. Rääkimata sellest, et ma polnud mingi priviligeeritud üksiklaps, vaid pidin tuba jagama oma vaimupuudega noorema vennaga. Selge on see, et minu, või mis tahes suvalise nõukogude ajal sündinud lapse kasvamisest saaks nii sisult kui eelkõige vormilt palju šefimaid tiinekaängi filme. Aga polnud sellel The Art of Getting By'l kah tegelt suurt viga. Täitsa kõlbas vaadata.

Seda tüüpi filmidel on aga mu jaoks peaaegu alati mõned tüüpvead, mida ei suudetud vältida ka sellelgi korral. Eelkõige häirib mind peategelaste kohutavalt piiratud unistustevalik. Nad tahavad peaaegu kõik alati maalikunstnikeks saada. Või siis äärmisel juhul arhitektideks või moeloojateks, aga kogu see unistuste suunas liikumine piirdub ka nende puhul üksnes välise skitseerimisega, nii et üks maalide visandamine sisuliselt ka see. Mis on juhtunud muude unistustega? Näiteks tuletagem või meelde Eno Raua raamatu ainetel tehtud filmi "Keskpäev". Vat seal olid tegelastel normaalsed unistused - kes tahtis korvpalluriks, kes rallimeheks, kes meremeheks, kes kirjanikuks, kes lasteaiakasvatajaks. Üks tänapäevane USA eliitkeskkool tundub selle kõrval nagu tehnikum, kui nüüd Louis CK'd parafraseerida. Et noh, kõik räägivad lastele, et sinust võib saada kes iganes sa soovid, et sinust saaks, ja siis saadetakse laps tehnikumi, kus öeldakse talle, et sinust võib saada kas torumees, remondiluksepp või kokk. Unistused tõmmatakse kokku ja lahterdatakse ühe käe sõrmedel ülesloendavate madalalennuliste ametite vahel ära. Midagi sellist tundub toimuvat ka neis eliitkoolides - sinu tulevik on kas jurist/investeerimispankur või mingi muu analoogne "edukas" karjäär; sportlane; või siis kunstnik. Muid valikuid nad eriti välja ei pakuta, ja nii kanaliseeritaksegi lastesse mingid kollektiivsed õpetajate ja lapsevanemate unistused, mitte isikupärased. Standardunistusi on lihtsalt tüütu vaadata.

10. jaanuar 2012

2012-01-11T15:55:00.002+02:00

"The Joneses" (USA 2009, rezh Derrick Borte). Klassikaline näide, kuidas üsna hea idee on persse keeratud. Rikkurite äärelinnaidüll on tänapäeva apokalüpsis. Modernne standarddüstoopia. Maailmalõpp liisinguga. Jne. Läikivad inimiluasjakesed läikivate iluasjakeste vahel iPoodlemas. Tsivilisatsiooni huku kõige tõepärasemate tendentsidega tuleb ikka kursis olla, mistõttu ma vaatan päris palju igast suburbian jampsi. Päris Meeleheitel koduperenaiste tasandile ma küll ei lange, sest seebikaid nagu ei jaksa läbi töötada, aga veidi kriitilisemaid, iroonilisemaid asju küll. Lootsin sotsiaalselt vähekenegi teravat käsitlust Jonesidestki, kuid pärast paljulubavat algust uppus kogu temaatika vulgaarlabasesse melodramaatikasse, vaatajale odavaid ja kiirestiunuvaid pisaraid müüa püüdes. Kõiksugu travääni müüginumbreid gate-communitite kaupa üles puššiva korporatiivse pseudoperekonna lugu on üsna lihtsakoeline ja kogu see salapärasus, mida alguses tekitada püütakse, on päris lihtsasti lahtihammustatav. Isegi kui kõrvale jätta debiilselt klišeelikud aspektid, nagu CSI stiilis graafikud ja müstiliselt aukartustäratav boss, kogub film "arenedes" üha lihtsameelsemaid tuure üles. Peategelastevahelise "tõelise" armastuse võidukäik filmi kulminatsioonis oli selge juba pärast esimest veerandit tundi, kogu see Duchovny mängitud tegelase arutlemine tõelise ja mittetõelise teemal oli nii abitu, et ma tahtsin kõrvu mujale keerata, aga paraku nii hästi ma kõrvu liigutada ei suuda, nii et kuulasin ära, mis tal öelda oli. See oli viga. Ok, küllap asjaolu, et tema karakter oli endine sportlane (golfimängija), võiks ju põhjendada, et miks ta käitumine oli nii umbes kümneaastase tatika tasemel. Aga vastuolu tulenes sellest, et tema karakterit mängiti filmis välja kui seda arukat ja mõtlevat poolt. Oeh oeh oeh.

6. jaanuar 2011

2012-01-07T20:36:00.002+02:00

"Счастливые дни" (NSVL 1991, rezh Aleksei Balabanov). "Õnnelikud päevad" on küll üdini balabanovlik, alates inimtühjast linnast, tummfilmilikust miimikast, värvidevaesest hallusest (antud film on puha mustvalge) kuni ta tavapäraste näitlejavalikuteni välja. Arvatavasti on Õnnelikud päevad Balabanovi läbimurdefilm, kus ta esimest korda tõeliselt ja terviklikult oma filmiesteetika ja -poeetika paika sai (tõsi ma pole ta debüüttäispikka, "Venemaa aerostaatika ajaloost", näinud, aga seda lihtsalt ei ole mitte kusagilt leida, mistõttu ma eeldan, et see pole päris see...) Tõsi, olgugi et Õnnelikud päevad on ideeliselt suisa Becketti näidendi järgi tehtud, siis pole seegi film minu jaoks päris see... Tegemist on nagu vormiharjutusega "Про уродов и людей" jaoks, kus siis lisandub ka sisuline tuumakus. Õnnelikes päevades on needsamad kaadrikompositsioonid, peategelaste ebamäärastest aimdustest tingitud personaalsed ummikseisud, kõrvaltegelaste agressiivne animaalsus ja kõikjal ümberringi toimuv lagunemine ja allakäik. Kuid pidetus on minu maitse jaoks liialt suur, peategelane üksi, väga väljapaistvast karakterist ja näitleja miimika andekusest hoolimata, seda filmi kanda ei jaksa. Pigem tundub, et Balabanov on mänginud psühhedeelia peale - muudkui needsamad paar korduvat laulu markeerimaks peategelase olekut, saksakeelne liikumise ja inglisekeelne meeldiva paigaoleku taustaks, ja need lood kostuvad üsna kordamööda, sest peategelane on oma täielikust flegmaatilisusest hoolimata rahutu hing... või kas just rahutu, pigem rõhuvad teda nagu mingid vaimuhäired. Natuke meenutas see film Priit Pärna "Kolmnurka", tekkis samasugune lõpmatu painajalik ketramine ja ketramine. Õnneks oli Õnnelikud päevad üsna lühike film ja mind see suht tuimaksjättev kvaasidüstoopia häirima hakata ei jõudnud. Sest noh, vorm oli lihtsalt nii kobe. Ja kuigi lugu õieti polnud, siis tegelikult püant oli kah täitsa tuumakas. Ning muidugi tõsiasi, et selline film tehti Nõukogude Liidus. Tõsi, esilinastuseni jõudis see film vist alles 2003. aasta Moskva filmifestivalil (aga ma pole selles päris kindel).

3. jaanuar 2012

2012-01-04T16:12:00.002+02:00

"The Machinist" (Hispaania 2004, rezh Brad Anderson). Igati ameerikalik film ja kuigi on üles võetud Barcelonas, siis filmi tegevus toimub ideeliselt Los Angeleses, ning kui Marie osatäitja välja arvata, on ka kõik vähegi ridu saanud näitlejad hollivuudi taustaga. Hispaania film on aga see sellepärast, et kõik hollivuudi stuudiod saatsid stsenaariumi pikalt, kuna olevat liiga veider lugu. Mis on iseenesest imelik, sest kuigi Masinisti stsenaarium on igati tiptop ja tublisti üle keskmise läbimõeldud lugu, on see siiski otsekui segu Fight Clubist ja Mementost. Ehk et võtmeaspektide poolest (ma ei hakka neid spoilerdamise vältimiseks siinkohal mainima) jäi Masinist tiba hiljaks, nii viis aastat (eelpoolmainitud filmid on vastavalt 1999. ja 2000. aastast) ja teiseks on Masinisti visuaalne esteetika tiba liiga nende kahe filmi moodi.

Tõsi, peaosa mängiv Christian Bale taris üksinda visuaali ikka päris kaugele. Ilma, et lavastaja oleks otseselt mingeid numbreid ette andnud, võttis Bale filmimise alguseks 78 kilo pealt 50 kiloni alla ja Brad Anderson oli tiba šokeeritud, kui ta esimesel võttepäeval Bale'i ilma särgita nägi. Bale olevat tahtnud veel 5 kilo alla võtta, et 100 naela piirist alla saada, aga arstid olevat ära keeland. Äkšõnstseenidega olevat tal tiba raskusi olnud, kuna lihased olid kuudepikkusest üks-tuunikalakonserv+üks-õun päevadieedist suht olematuks kärbunud, kuid see-eest oli Barcelona suvekuumuse üleelamine ta jaoks oluliselt kergem olnud, kui teistele võttegrupi liikmetele. Ma räägin Bale'i kõhnusest nii pikalt seepärast, et see ikka täielikult kandis seda filmi. (Muuhulgas on see ka filmirolli jaoks allavõtmise läbi aegade rekord, aga see selleks.) Kui metalmuusika teeb enamasti heaks, või noh, on vähemalt selle žanri eriomaseks kvaliteedinäitajaks see, et muusikas avalduvad mingid ebaloomulikud ja tihti üle võlli või üle talumise piiride ulatuvad pinged, siis sama võrdlust kasutades võib öelda, et tänu Bale'ile oli The Machinist täielik metal-film. Rääkimata siis juba peaosalise ametist... Peaosaline oli muidu äärmiselt rahulik ja asjalik tüüp, kuigi õite pisut flegmaatiline, kuid kontrast tema olemuse ja välimuse vahel tekitas pidevalt neid ebaloomulikke pingeid, mis muutsidki suuresti selle filmi nii vaadatavaks. Paar väljavõtet kah, milline Bale siis filmis välja nägi:

Kuid filmis oli veel teisigi häid külgi. Atmosfäär oli päris kena taaskord. Mulle väga meeldis ka filmi kammerlikkus ja introvertsus. Lisaks see lohutu sinikraemaailm. Ma kohe filmi alguses mõtlesin, et see ei saa ju juhuslik olla, et niivõrd industriaalse ängistuse keskkonnas, nagu see film toimub, on peategelase nimi Trevor Reznik - et see peab olema vihje Nine Inch Nailsile, ning imdb'st triviat lugedes selguski, et filmi stsenarist on ilgem NINi fänn, aga et lavastaja ei tahtnud NINi muusikat (ega üldse agressiivset muusikat) filmi panna, siis leppis stsenarist sellega, et andis peategelasele Trent Reznori sarnase nime.

Sümbolismi püüti viia tavapärasemast pisut kaugemale - peategelane pesi pidevalt käsi, kuid mitte lihtsalt niisama, vaid valgendajate ja muude karmide kemikaalidega. Kogu see sümbolismirida, kätepesemine, pidevalt ekraanile otsapidi turritavad Dostojevski raamatud ja muu säärane muidugi viis üsna kiiresti mõtted sellele, et küllap asi on selles, et peategelane pani mingi hirmsa teo toime ja süütune kepib nüüd ta ajusid, nii et muuhulgas ei saa ta magada. Kuid õnneks polnud sümbolism ekraanil enamasti sümbolismi enda pärast, vaid seda sai paralleelselt põhjendada ka peategelase täiesti ootuspäraste tegevustega. Tavotiniplid üldiselt küürivadki oma käsi palju, põhjalikult ja rohelise seebi moodi asjadega. Ja kui sa oled unetu, siis mis muud võiks sind veel paremini magama panna, kui klassikute telliste lugemine... Lisaks meeldis mulle väga filmi detailne läbikomponeeritus. Kõiksugu pisikesed ja enamasti ka mitte väga määravad seosekesed tegelaste, tegevuskohtade jne vahel. A la, et peategelase nö kahestunud isiku mina sõitis autoga, mille number oli peategelase enda autonumbri ümberpööratud variant. Või kui määravamatest asjadest rääkida, siis kõik kellad filmis näitasid alatasa 1.30 ja filmi lahendus saabuski sel hetkel, kui film oli täpselt poolteist tundi kestnud. Mulle suisa imponeerib selline pisiasjalik süvitsiminek, mille tihtipeale ainsaks produktiivseks väljundiks on lihtsalt mahukam trivia-peatükk imdb's. Kuid see ongi ju kõige lugemisväärsem peatükk...

Ühesõnaga, hea! Kui see film oleks välja tulnud enne Fight Clubi, siis saavutanuks see raudselt palju kõvema staatuse, kui sel praegu on. Kuigi tundub, et paras kultusfilm on see praegugi. Ahjaa, seda soovitas mul siin Tšiilis külas käinud, kuid tiba untsuläinud maailmarännu ettevõtnud Margo, kes näeb ise välja praktiliselt samasugune kondibukett nagu masinist Reznik.

2. jaanuar 2012

2012-01-03T15:42:00.002+02:00

"Straw Dogs" (UK-USA 1971, rezh Sam Peckinpah). Sellest filmist sain ma siis teada, millega need korterit remontivad ehitajad tegelesid kui meie Pacoga tööl olime... Vana alkaš ja narkar, Peckinpah, kogus omal ajal kuulsust peamiselt sellega, et puhus The Wild Bunchi tehes jõhkra ja ohtra vägivalla kujutamisega westernitele uue elu sisse, ent kelle lavastatud on ka nõukaajast tuttav lustakas "lastekas" nimega Convoy. Vana hea ohjeldamatu vägivald möllab ka ta ainsas Inglismaal tehtud filmis. Straw Dogs on üsna haiglaselt sünge ja klaustrofoobne thriller. Sisuliselt nagu õudusfilm, kuid ei kanna õnneks neid omaseid žanriklišeesid, mistõttu liigub tegevustik üsna etteennustamatuid radu pidi. Ning püantki oli täitsa kobe. Üks suur pluss tulebki filmile õhustiku eest. Seda Inglismaa väikest rannikulinnakest oli kujutatud ikka sellises ängistavas õhkkonnas, et mul lipsas mitu korda filmi jooksul peast läbi mõte, et Inglismaale küll enam minna ei tahaks. Olgugi, et senini on mind seal viibides pigem häirinud inimeste ülemäärane viisakus ja heasoovlikkus... Teine suur ja rasvane pluss tuleb psühholoogia eest. Kui peategelane, ameeriklasest matemaatik, kes veidi ootamatult filmi pingelisuse kulmineerudes oma nohikurüü seljast viskab, on üsna hoomatava siseeluga tüüp, siis tema naine on ikka suht keeruline tegelane. Kohalikud külamehedki ei tegutsenud, kuigi nad ikka vägagi lihtsakesed olid, mingite sirgjooneliste animaalsete tungide ajel, vaid mängisid läbi konkreetset kohapaikset intriigisõlme, mida oli punutud juba pikki aastaid. Tänapäevaseid hollivuudi thrillereid vaadates satuvad inimesed enamasti veelgi põnevamaks aetud situatsioonidesse, kuid miskipärast kaob neis situatsioonides alati inimeste minevik ära. Jääb vaid matšolike onelineritega palistatud arvutimängulik simulatsioon. Ja üks sügavusmõõde on naksti jälle läinud ning seda ei kompenseeri isegi mitte 3D. Aga Straw Dogs'is kumavad ka sellest nn lõpuäkšõnist läbi lokaalsed, isiklikud ning kollektiivsed põhjused, mis eristavad pahalasi aga eristavad ka healasi ja segavad neid servast kokkugi. On dünaamikat (ja ma ei mõtle seda dünaamikat, et mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön). Tirisin selle filmi eelmisel aastal tehtud uusversiooni kah. Aga ma pole väga kindel endas, et kas ma ikka tahan remake'i vaadata. Originaalist see vaevalt parem on.

1. jaanuar 2012

2012-01-02T15:37:00.002+02:00

"Kuku: mina jään ellu" (Eesti 2011, rezh Andres Maimik). Aasta tagasi vaatasin dokfilmi Jerofejevist, kes filmi väljatulemise aastal enneaegselt lusika nurka ära viskaski. Tõsi, nii veider kui see ka pole, siis ei surnud ta joomisest tingitud tõppe, vaid ikka sellesse korraliku inimese koorikloomanimelisse luupainajasse. Kukumäel ehk läheb paremini. Kuigi ausaltöeldes talle kui kultuuritegelasele ma küll eriti enam kaasa ei ela. Viimase paarikümne aasta jooksul pole ta nagu mitte millegi erilisega maha saanud. Mitte et ma nüüd pahatahtlikult, aga jääb mulje, et noorelt saavutatud edu rikkus ta pisut ära ja nüüd peab ta oma ignorantsi kibedaid vilju ise seedima. Tema vastavasisulist piinlemist vaadata oli küll üsna nukker, kuid erilist empaatiat mus esile ei kutsunud. Näiteks "Jonathan Austraaliast" mõikas palju ängistavamalt, olgugi et sealsed joodikportreed olid juhuslikuma iseloomuga ja üldistasid pigem mingit "keskmist". Võib-olla seepärast Kuku mind ei erutanudki eriti, sest ta muudkui egotrippis seal om erilisusest, ja teised, eriti need kõiksugu esoteerikud, kiitsid aga ainult takka. Kuid samal ajal tuli välja, et kui see erilisus ka kunagi ehk oli, siis nüüdseks pole seda enam küll sisuliselt järel. Pealegi mulle ei meeldi edevad inimesed - kogu see iseendast piltide vaatamine, pseudoglamuursed fotosessioonid ja kroonika seksikate peod, kulminatsiooniks kontserdilavale ronimine ning seal, bass kaelas, lihtsalt tühja keksimine. Ja muidugi kogu see nõelravijate ja muude posijate ning sektantide juurest abiotsimine, mis sisuliselt olid lihtsalt egolaksud ja haletsusajukepijaht. Mitte kordagi ei läinud Kuku endast kaugemale... kõik tema jutud tiirlesid ikka tema enda ümber. Isegi kui ta orgunnis Heinole remonti, siis see jättis kohalike valimiste propagandaüritusega analoogse mulje. Ta tahtis teistele head, ent seda tehes siiski endale feimi kah juurde sebida. Noortele filmitegijatele, kes teda oma filmidesse kutsumas käisid, ajas ta sihkest vastikut dotseerivat jura. Mis, ülla-ülla, jutustas taaskord sisuliselt iseendast. Maimik nagu tegi järjest kaks filmi allakäinud vanadest peerudest - esmalt fiktiivne Kormoranid ja seejärel sisuliselt sama film dokumentaalina. Päriselu kirjutas, nagu tihtipeale seda juhtub, palju parema stsenaariumi. Ses mõttes, et filmina oli "Kuku: mina jään ellu" ikka tiptop.

2011. aasta kokkuvõte

2012-01-01T21:40:00.001+02:00

Neljas blogiaasta tõi kokku rekordilised 186 prokrastineerimispostitust (2010 - 141; 2009 - 149; 2008 - 160). Ka 2011 läks lugemise suhtes suht raisku, sest jätkuvalt elan eestikeelsetest raamatutest liiga kaugel. Kokku lugesin vaid 22 raamatut (eelmisel aastal 36), millest eesti algupärandeid 10 ja välismaa asju 12. Toimub järjekindel taandareng, sest 2008 lugesin 60, 2009 täpselt 50 ning 2010 vaid 36. Pool 2012. aastast läheb veel kah välismaauntsu, aga siis!

Filme ja sarju vaatasin 2011. aastal kokku 195, sh 30 sarja (eelmiste aastate arvud 134, 146 ja 136), neist Eesti omi 13, Euroopa omi 60, USA asju 102 ja muust maailmast 20. Eelmiste aastatega võrreldes vaatasin oluliselt rohkem sarju (ja nende hulka sattus ikka päris mitu pärlit, mis eluksajaks vast meelde jäävad) ja rohkem "muu maailma" asju, samas suurenes ka USA filmide osakaal teistega võrreldes (mis paljuski neist samadest sarjadest tingitud).

Absoluutne kuld (vaatamise kronoloogilises järjekorras):
The Thick of It
kõik Karl Pilkingtoniga seonduv (The Ricky Gervais Show, An Idiot Abroad, The Ricky Gervais Guide to..., "Happyslapped by Jellyfish")
The Wire
Hvostovi "Sillamäe passioon"
Trailer Park Boys
Louie ja Louis CK stand-up'id
Gran Torino
La Vita e Bella

Veel meeldejäävamaid teoseid (samuti vaatamise kronoloogilises järjekorras):
Eastbound & Down
Kaugveri "Jumalat ei ole kodus"
Stereo (eriti see algusstseen!)
Dersu Uzala
Never Let Me Go
The Good Guys
All or Nothing
Freaks and Geeks
Tambien la lluvia
Winter's Bone
The Mighty Boosh
the Beaver
District 9
Exit Through the Gift Shop
Sound of Noise

30. detsember 2011

2011-12-31T13:07:00.002+02:00

"Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan" (Eesti 2009, rezh Manfred Vainokivi). Panin eile isegi tilgakese kärakat ja selle kõrvale tundus õite paslik joodikutest rääkivat dokki vaadata. Emumäe Eedi tundus esmapilgul täitsa Lõuna-Eesti kuppelmaasiku superhero vms, igati grunge välimus, vanainimese kibedat kuraasi pungil täis ja puha, ja elab emaga koos. Lobi Kristjan oli tema kõrval nagu üks nõrk linnamees ikka nõrk on. Aga igasugune eeskujundus kadus õite kähku... Juba esimese kümne minutiga hakkas Eedi täiesti üle viskama. Sõnad ise olid tühjad, rääkimata sõnadetagusest tühjusest. Täielik Kännu-Lempsi efekt oli. Alguses on ju isegi veidi huvitav, kui teda esimest korda näed, aga õige pea saad aru, et iga tema sõna (ja neid tuleb ikka rämeda voona) taga on lihtsalt soov, et sa talle viina välja teeksid. Nüüd ma võib-olla mõistan paremini, mida tunnevad tšikid, kellele mehed alatasa külge löövad...

Nii liikuski filmi vältel mu sümpaatia pigem Kristjani suunas, sest ta peas käisid veel igasugused analüüsi- ja tõlgendamisprotsessid. Adekvaatsuse filter oli veel alles, Eedil seda enam ei paistnud olevat. Eedi oli nagu Timo Mukka, kelle elu oli määratult huvitavam kui ta looming. Nad isegi näevad sarnased välja. Samas, selle pooletunnise filmi äravaatamine ei tekitanud minus küll tunnet, et mahavisatud aeg. Ma olin nagunii jokkis ju ise kah. Kuid edasi jooma see film ei kutsunud. Pigem ikka vastupidi. Homme, uue aasta esimesel hommikul, mõtlesin, et vaatan Kukumäe joodikdoki kah ära ja siis peaks küll piisavalt kõrge kultuurilise motiveerituse vaim peal olema, et joomine maha jätta...

27. detsember 2011

2011-12-28T14:51:00.002+02:00

"Wilfred" (USA 2011-, kreaatorid: Jason Gann & Adam Zwar). Kui ma suvel kodumaal käisin ja Tartust lahkumise varahommikul tuttava filmisemiootiku juures kodujuustuga omletti sõin, siis pani ta hommikusöögi taustaks mängima Wilfredi esimese osa, mis just paar päeva tagasi oli esilinastunud. Ei saa öelda, et esimesed kümme minti oleksid mind väga ära võlunud. Austraalia aktsent koeral oli ju nunnu. See sari on nimelt remake Austraalia samanimelisest sarjast, mille üks loojatest on seesama tüüp, kes ka USA versioonis koera mängib.

Frodo mängib siin samasugust elust mahajäävat nohikut, nagu ta tegi kümmekond aastat tagasi Try Seventeen'is. Siis mängis ta veel noort ja idealistlikku tüüpi, aga Wilfredis on ta ikka täiesti omadega läbi. Terve hooaja jooksul ei tee ta absoluutselt mitte midagi. Istub keldris ja teeb koeraga popsu. See on nagu mingi suburban düstoopia, mis erinevalt konkureerivatest nišitoodetest (a la Suburgatory) püüabki vaatajat natüürmordiliku kivistumusega (pun intended) lüüa, mitte ei lajata kiiresti vilkuvate värvide ja muu tavatelelisega. Pealekauba on Wilfred koerana, antropomorfiseeritud nagu ta on, siiski üsna teistlaadi mõtlemisega, millele on kohati raske näppu peale panna ja küllap see muudabki selle sarja omamoodi võluvaks. Wilfred on nagu trikster või narr, kes äärelinna robotlikku korrapärasse kaost luua püüab, nagu oli linnanarr Clarke'i Linnas ja tähtedes. Ja Wilfredi riivatud mõtted korrumpeerivad üsna edukalt Frodot, isegi kui viimane teadlikult sellele vastu puikleb. Ning mis on veel suureks plussiks - tavaliselt on mõlemal valikul (nii Frodo vaikimisi mittemillegitegemine kui ka Wilfredi provotseerivad plaanid) omad plussid ja miinused. Ei mingit tavapärast hollivuudlikku kõiketoetavat moraaliraamistikku, kus iga tegevuse moraalne pale on kilomeetrite kaugusele paista ja vaataja saab kaasa elada vaid seebikalikele emotsioonidele, et miks pahad on pahad ja et mõnikord teevad head vigu, aga seda üksnes siirusest ja teadmatusest jne. Asjad on hulka segasemad, isegi äärelinnas. Veel meeldis mulle see, et sari on kontseptuaalselt üles ehitatud. Iga episood käsitles mingit tundmust, emotsiooni või reaktsiooni, ent samas ei hakanud vastav fenomen domineerima, vaid seda lahati väga delikaatselt taustadimensioonides. Imdb kommentaare lugedes jäigi mulje, et seda tehti niivõrd vaevuhoomatavalt, et enamik vaatajaist ei pööranud sellele mingit tähelepanu ja nautisid ohjeldamatult lagistades seda huumorit, et koer tõmbab kanepit ja kiimleb seejärel pehme mängukaruga. Mind ei ajanud Wilfred vist kordagi LOL'ima ja see ekstensiivne popsutamine käis mulle pigem närvidele, sest seda oli tüütult palju. Aga noh, üldjoontes ikka päris muhe ja mõnusalt vaikse tempoga liikuv mittepretensioonikas sari. Teine hooaeg on kah juba tegemisel.

25. detsember 2011

2011-12-26T10:22:00.002+02:00

"Naked" (UK 1993, rezh Mike Leigh). No mis saaks olla veel parem jõulufilm... Eriti kui oled üksinda teisel pool maakera ja lume või kasvõi pori asemel on koerasitt ja higi. Ma ei suuda eriti uskuda, et ma siin blogis polegi sellest filmist kunagi postitust teinud, kas tõesti on juba üle nelja aasta möödas, kui ma seda viimati vaatasin? Küllap siis. Igatahes ma olen Naked'it üsna palju vaadanud, see on üks mu sellistest lemmikfilmidest, mis ühest küljest ei nõua mingeid erilisi vaimseid ettevalmistusi vaatamiseks, aga samas pole siiski tegemist teab mis lihtsa vaatamisega. Ängi paiskub näkku sama intensiivselt kui jaapani televisioonist värve ja kärtsu ja mürtsu.

Niivõrd geniaalse stsenaariumi taga on Leigh pikk tööperiood näitlejatega. 11 nädalat, nagu imdb väidab. Mängiti üha ja üha stseene läbi kuniks need paika said. Ja seda on näha, ja tunda, et asjad on läbi mõeldud. Olgugi et esmapilgul võib tunduda, et peategelane on lihtsalt suvaline mölapidamatusega Manchesteri kaltsakas. Noh, ses mõttes, et ta ju ongi. Aga mitte selles teises mõttes, eksole. Ta on paljuski nagu need Tartu narkarid, kes enne 2000. aasta saabumist kügelesid aga oma urgastes (need toakesed kusagil puumajades, mille ainsaks sisustuseks on madrats ja televiisor) ja rääkisid paljutähenduslikult, et kui nüüd millennium tuleb, siis eraldatakse terad sõkaldest. Vat siis alles näevad need "tavainimesed"; siis jõuab kõigile pärale, et narkotee on ikka see õige tee. Kõik need aastad aastad madratsil lebotades ja telekat vahtides tasuvad viimaks selle ränga vaeva... Peategelasel Naked'is on küll pisut tuumakamad probleemid. Ja eriti kui need maailmalõpusüsteemid välja jätta, siis eks ta mõistab isegi, et tema peamiseks probleemiks on ta ise. Aga ma ei hakka sinna minema. Küllap on juba sajad filmigurud ja -teadlased ja muud tegelased seda filmi põhjalikult lahanud. Pealegi väga otseselt ma end peategelasega ei samastagi, olgugi et paljuski olen ma ta mõtetega nõus. Ja eks selliseid ähmaseid ja pidetuid faase on kah läbi elatud. Ma lihtsalt pole kunagi nii verbaalne olnud, et selle eest peksa saanuks.

Lisaks geniaalsele stsenaariumile, mis õigupoolest mingit lugu peaaegu nagu ei jutustagi (kuigi mulle tegelikult just meeldib kui filmid lugusid jutustavad), ei saa ma üle ega ümber David Thewlise osatäitmisest. Ei ole ta enne ega pärast seda teinud midagi, mis ligilähedanegi oleks Johnny'le. See on lihtsalt nii kuradi võimas ja kõikehõlmav.

24. detsember 2011

2011-12-25T15:16:00.002+02:00

"Sound of Noise" (Rootsi-Prantsusmaa 2010, rezh Ola Simonsson ja Johannes Stjärne Nilsson). Vat see on üks õige muusikal! Või noh, krimka siis. Või pseudodokk? (Sest enamik peategelasi mängib ju iseennast ja iseendi poolt loodud muusikat.) Seda filmi soovitas Margo, see õnnetu ilmarändur, kelle tripp enneaegse otsa leidis ja kes nüüd just paar päeva tagasi kodumaale naasis. Lucky bastard... Aga see selleks. Kui ta selle filmi nime mulle mainis, siis mulle kohe kangastus, et see on mingi müraversioon Helisevat muusikast. Ja kuigi Sound of Noise'i nimi tuleneb hoopis ühe futuristide manifesti pealkirjast, siis polnud tegelikult ka minu kangastus sugugi ekslik. Nii nagu võib laulda iga kell millest iganes, siis samamoodi saab igast asjast biiti välja võluda. Trummeldada iga kell mida iganes. See osa filmist, kus siis "löökriistaterroristid" oma performance'id läbi viivad oli nagu viimasel suvel Tallinnas toimunud Tuned City agressiivne versioon. Ent see pole veel kõik! Lisandus ka veel poolulmeline kriminulli aspekt. Übermuusikalisest perest pärinevale täiesti ebamusikaalsele politseinikule antakse ülesandeks see löökriistaterroristide punt kinni nabida. Ent ta jõuab nende jälgi ajades järjest selgemini arusaamale, et ta ei taha neid kinni püüda, sest kõik, mida need kuus trummarit trummeldavad kaotavad tema jaoks kõla ja seeläbi tekib tema ümber järjest enam ta unistuseks olevat vaikust. Ta ei kannata muusikat ja selle põhjused on filmis väga hästi välja toodud - ta perekond on ikka üks ilge klassikalise muusika fašistide kamp.

See, kuidas nii inimesed kui asjad kui ka ruumid oma kõla ühe inimese jaoks kaotasid, kui need kuus terroristi seal trummeldasid, on täpselt see õige kogus argiulmet või argimüstikat, mis mulle vastuvõetav on. Sellised salapärased lood peavad juhtuma üksikisiku tasandil, sest kurat teab mida ühe inimese psühhika koostöös aju keemilis-füüsikaliste protsessidega välja suudab töötada. Jah, valikuline kõlakaotus on ebausutav, aga üksikindiviidi tasandil mitte totaalselt välistatud fenomen. Vähemalt muidu igati realistlikus aegruumis toimuvas filmis. Kui midagi sellist juhtuks massidega, siis läheks see film mu jaoks kohe hapuks ära, juhul muidugi kui sellele ei anta head teadusfantastilist põhjendust. Sound of Noise on aga film, kus asju lahti ei seletata, ja sellist tüüpi filmi jaoks on seda ulmelist aspekti piisavalt napilt ja väljapeetult, et see annab filmile juurde, mitte ei riku seda ära. Sihke päris mõnus žanripime möllamine.

"Kramer vs Kramer" (USA 1979, rezh Robert Benton). Tekkis tahtmine vaadata mõnd 70ndate USA draamat. Sihkest kus kogu tegevus pole veel totaalselt seksualiseeritud, nagu mõnes tänapäevases Hollywoodi "draamas". Kramerit Krameri vastu olin ma muidugi enne juba näinud, aga viimati vaatamisest oli küll vähemalt kümme aastat möödas. Filmi temaatika oli juba tatina mu jaoks üsna oluline, sest vanemate suuremad tülid lõppesid ikka vähemalt kord aastas niiviisi, et ma kolisin koos emaga mõneks ajaks vanaema juurde elama. Aga need lahusolekud ei kestnud tavaliselt üle kuu ja olid alati suvekuudel; pealegi vanaema juures mulle meeldis väga, seal oli sepikoda täiesti minu pärast - muudkui kopsi ja kopsi päevadläbi. Ja tõesti sai vanamehest ja vennast rahu ning tiba närve puhata, rahulikku õhkkonda oskasin ma juba viie-kuueselt hinnata. Kuid nüüd olen ma juba sellises eas, et Kramer Krameri vastu probleemid ilmnevad juba minuealistel. Neil, kes on juba paljuneda suutnud. Ja üht head sõpra meeles pidades ma seda filmi nüüd uuesti vaatasingi. Tal oli siin viimase aasta jooksul vägagi samasugune olukord ja seda kõrvalt näha (niipalju kui see neti kaudu võimalik on) oli päris nukker. Pea ikka vastu, Mart!

Aga film oli hea. Jätkuvalt. Väga hästi komponeeritud stsenaarium mu meelest. Argised pisiasjad, mis muudkui üht suurt referentsvõrgustikku kudusid, kuid seejuures ilma mingit sümbolraskust ise kandmata. Asjad ja teod kandsid tähendusi õite tagasihoidlikult, mitte ei uhkeldatud, et "oi kui meta ma nüüd olen, vaadake mind". Nii et lisaks meeldivale seksuaalsele tiinusetusele oli selles filmis ka, vaata et veelgi meeldivam sümbolistlik tiinusetus. Muidugi draama oli üdini ameerikalik, juba pealkirjast võib hoomata, et asi läheb lõpuks ikka ameeriklaste lemmik õigLusruumi - kohtusaali. Just seal peetakse need kõige vapramad ja ka elegantsemad Hollywoodi lahingud. Kohtusaalis sünnib see lõplik tõde (aga ka õigus). Ja nii selleski filmis. Kuigi jah, tõde on selgelt ebaõiglane ja soolisest ebavõrdsusest lähtuv. Mees kaotab seepärast, et ta on mees. Tunnistajate ja advokaatide juttudest käivad muudkui võrdõiguslikkuse vihjed läbi, kes halvustab seda, kes mitte. Igatahes omajagu keeruka eetilise sasipuntra see tekitab, vähemalt 70ndate aastate lõpu kontekstis. Kohtucase ise on filmis eelnevalt juhtunu põhjal justkui mäng ühte tõe väravasse. Ja ometigi saab favoriit kotti. Minu take-home-message sellistest kohtudraamadest muidugi on alati üks ja sama - kui sa ei taha mõne inimesega ikka lõplikult suhteid tuksi keerata, siis parem väldi temaga kohtusseminekut.

23. detsember 2011

2011-12-25T13:40:00.002+02:00

"Parks and Recreation" (USA 2009-, kreaatorid: Greg Daniels & Michael Schur). Kunagi ma selle sarja esimest hooaega siin juba sarjasin, aga vaatasin siiski teise ja kolmanda ka nüüd ära. Lihtsalt seepärast, et olin rämedalt haige (väga imelik on muide palavikuga voodis vedeleda, kui toas on kehatemperatuurist soojem õhk...) ja vajasin aja surnukslöömiseks midagi absoluutselt lihtsakoelist, pealegi mängib sarja teises hooajas Louis CK. Nojah, jätkub samasugune suhtedraamaks keeratud munitsipaal-The Office, kus valdav osa tegelasi on kas aktiivsed lollid või lihtsalt lollid. Esimese hooajaga võrreldes hakkavad tegelaskujud siiski vähekegi inimlikku ilmet võtma, aga selle sarja põhihäda siiski püsib - kõik tegelased mängivad nagu soolot. Igaüks on omas mullis ja omavahelised interaktsioonid on seetõttu oma pealiskaudsuses üsna sisutud. On eredamaid hetki, kus tõesti stsenaristid on millegi teravmeelse peale tulnud, kuid need on üksikud ja ühekordsed sähvatused. See sari on nagu mingi legoklotsidest maja. Võid vabalt stseeniklotsid oma suva järgi ümber paigutada, saad ikka uue sarja kokku, mis on sama naljakas kui algne versioon, sest kõik stseenid on nii irduvad. Ent samal ajal ka isikupäratud. Ja isegi Louis CK ei päästa midagi.

"Drive" (USA 2011, rezh Nicolas Winding Refn). Refni lavastatud Bronson mulle väga meeldis: oli huvitav, tõestisündiv (sest Bronson on veel täie elu ja tervise juures) lugu ja teiseks oli filmil väga hea sünge atmosfäär. Ka Drive on jõledamalt atmosfääripõhine. Jätkuvalt on cool öösiti autoga ringi sõita, totakad nahkkindad käes, tulekindel skorpionitikandiga tagi seljas ja liiga kitsad teksad jalas. Veelgi kämbimaks oleks raske minna, ainult ehk nii, kui tüübil oleksid ka sünkmustad päiksekad ees olnud. Õnneks aga taolistesse idiootsustesse film ei kaldu. Klišeelikult lihtsakoeline lugu (mis pagana moodi see küll suisa romaanil põhineb?!) võtab üha klišeelikumaid, Metsiku Lääne stiilis pöördeid, kus õilsat protagonisti üha reedetakse ja lõksu tõmmatakse, aga too tuleb kõikjalt enesekindlalt ja vaikiva elegantsiga välja. Gosling on pikki aastaid "ehitanud" endast Hollywoodi megastaari ja nüüd tundub, et ta on sellega juba nii piisavalt kaugele jõudnud, et võib oma imidžit juba täitsa kämbis kastmes maha müüa ja ostetakse. Ptüi, st usutakse. Ta tegelaskuju peamiselt vaikib, mitte ei virise ja hala nagu valdav enamus tänapäeva Hollywoodi "kangelasi" - ta on nagu kuldaja Hollywoodi meeskangelane a la Humphrey Bogart või Henry Fonda. Ent kui tarvis, naeratab ta õite vargsi ühe suunurgaga (kümnete tundide pikkune treening, raudselt) ja teeb kutsikasilmi ning tšikid sulavad.

Ei saa salata, klassikalised mehelikud protagonistid on ju täitsa tiptop tegelased filmides. Me gusta, nagu siinkandis öeldakse, kus ma praegu elan. Kuid Drive'i puhul ei päästa ka Gosling. Selles filmis on liiga palju vastukarva elemente. Alustuseks kasvõi need koledas fondis roosad tiitrid. Uhh. Aga peamiselt häirivad mind kaks tüüpilist ameerlikaliku eluviisi põlistamise tüüpklišeed. Esiteks see, et suurlinnas (tegevus vist toimus Los Angelesis) on vaikne. Ei ole, isegi öösiti mitte. Isegi mitte usupühade ajal. Ikka leidub viis tuhat tüüpi, kellel on vaja kusagile sõita, rääkimata taksodest, mentidest, tsiklimeestest jne. Kurat, kuidas mulle ei meeldi, kui filmis näidatakse kaadreid varahommikuvalguses linnast ja taustaks on mingi vaalade laulmise moodi muusika. Sellist rahu ei ole suurlinnas, vaalade laulu asemel mürisevad mootorid ja hommikuniiskus seob eriti hästi sudu (eriti just vahemerelises kliimas, nagu LA seda on), mis kirbelt sulle otse ninast ja suust sisse tungib. Teiseks see autoremondizeni põlistamine. Alati on autoremonditöökojas vaikne ja ilgelt õhuline. Tüüp keerab mingit polti kinni ja tõesti, zen on tugevam kui Tiibetis. Niipalju kui mina autoremonditöökodadesse olen sattunud, siis seuksest tüünusest on asi ikka päris kaugel. Nurgas pläriseb alati katkiste kõllidega raadio, ja sellest väljatümpsuvad uusimad hitid konkureerivad müraallikana mootorikärtsutamise ja tunkedes töllide vandumise ja karjumisega. Õhku ei ole, on ainult vingugaas ja erinevate kütuste lehad. Zen my ass. See on koht, kus ma ei suudaks töötada. Enne oleks poemüüja kasvõi.

Kuigi sisuliselt on taanlasest lavastaja ikkagi USAkas, sest ta vanemad kolisid sinna, kui Nicolas oli kaheksane vms, siis ometigi jäi mulle Drive'ist mulje, nagu see oleks püüe skandinaavialikku ängi Hollywoodi filmikeelde tõlkida. Peamise tõlkemeetodina kasutati Drive'is siis vana head pausitamist, mida rõhutati veel omakorda pausile järgneva ebamäärase napisõnalisusega. Filmist küll ei selgu siiski, et Goslingi tegelaskuju nüüd mingi imeliselt hea piloot oleks (kuigi sellest räägitakse päris palju), aga kui tal võtab kolm-neli sekundit, et reageerida kõige elementaarsemale suhtlusele ta ümber, siis minul tekkis küll ausaltöeldes kerge skepsis, et kas nii uimps või hajameelne tüüp ikka on autoroolis see kõikse ässam tegelane. Aga ok, see selleks. Tegelikult mu point on selles, et samasugust skandinaavia ängi on juba enne Hollywoodi integreeritud. Näiteks Moodyssoni Mammoth (Kusjuures Mammothi ja Drive'i naispeategelased on oma olemuselt äravahetamiseni sarnased, sh ka välimuselt - Carey Mulligan ja Michelle Williams on nagu kloonid). Samasugune ebalemine samasuguse moodsa elektropopi taustal; need mõlemad aspektid on mu jaoks pigem positiivsed... Aga Mammoth oli mu meelest oluliselt parem "tõlge". Ehk seepärast, et masinad, kihutamine, tagaajamine ja muu säärane ei ole siiski kohe üldse minu teetassike.

21. detsember 2011

2011-12-22T15:38:00.002+02:00

"Generation P" (Venemaa 2011, rezh Viktor Ginzburg). Ei tahaks ju kohe materdama hakata filmi, aga... See film on võib-olla tõesti vaatamiseks üksnes segi- või pilves peaga. Mul oli pelk gripp kallal ja selles seisundis läks too jaburdamine lihtsalt õige kiiresti tüütuks. Raamat ise mulle küll enam-vähem meeldis, kuigi pigem kaldub sinna kehvema Pelevini hulka, kus on need arvud ja see müüdivärk, lühijuttudele ja Tšapai ja Pustotale lähedale ikka ei pääse. Kuid toona, 2000. aasta alguse kandis tundus "vene äri" väga loetava temaatikana, ja ma lugesingi Generatsioon P'd pigem kui olustikukirjeldust. Ma polegi aru saanud, miks Pelevin nii tihti mingit mütoloogiat veel juurde surub oma raamatutesse - argielust enesest võiks ainese jaoks piisata ju küll.

Ja ekraniseeringuga oli sama lugu - filmi esimeses pooles oli omajagu argikonteksti, mis oli tiptop, aga teises pooles läks ilgemaks jampsimiseks ära. Kõik käis jõle kiiresti kah, oli kohe tunda, et lavastaja on enne seda aastakümneid USAs muusikavideosid vorpinud. Mulle nii hüplev filmikeel enamasti ei istu (kuigi Natural Born Killers, mis veel vähemalt paariaasta taguse seisuga oli kõige cut'i-rikkam film läbi aegade, meeldib mulle küll) ja antud filmi puhul hakkis see kõik mingiks segaseks pudruks, milles ainsaks regulaarsuseks oli see, et peategelase ülemused koristati järjest ära ja et uute ülemuste kabinetid olid üha uhkemad. Raamat oli ju tegelikult ju kah samasugune pudru, aga lihtsalt selle vahega, et teksti sai nautida. Filmikeelde pole pelevinlikku vaba mõtte lendu eriti võimalik tõlkida, sama tegevus ilma nende keelekontruktsioonideta on lihtsalt abitu palagan. Ja mis pagana nipiga oli peategelasel, narkoga eksperimenteerival kontorirotil Karelini mõõtu lihased? Neis jumalaksvannutamise stseenides pidanuks ilmselgelt niruma kehaga dublanti kasutama... See film ununeb kõigil lähima paari aasta jooksul.

19. detsember 2011

2011-12-19T20:02:00.003+02:00

"The Drunk and on Drugs Happy Funtime Hour" (Kanada 2010- kreaatorid: Mike Smith, John Paul Tremblay & Robb Wells). Olin ette juba surmkindel, et Trailer Park Boyside uus sari ei saa mitte kuidagi nende elutööga võrdväärsel tasemel olla. Nad on küll alles suht noored mehed, aga midagi pole parata - edasine on rohkem nagu loorberitel puhkamine. A la Fat Pizza ja paljuski ka Monty Phytoni tüübid. Ja mu eelaimdused pidasid paika. Happy Funtime Houri narkoversioon (sest joomist polnud seal praktiliselt üldse) ei olnud teab mis vaatamisväärsus. Pealegi tundus see hirmsal moel The League of the Gentlemen'ide geniaalse sarja pealt maha viksitud. Mingi päraperse linnake, saladuslik narkokraam, üle vindi perverssed ja jälkjõledad tegelased ning kõiki arvutute liinide põhirolle mängivad samad tüübid. Kuid erinevalt Džentelmenide Liigast iseloomustab TDAODHFH't püsiv ideepuudus. Kultusstaatuses, nagu nad on - küllap andiski mingi produktsioonifirma neile hunniku pappi ja vabad käed, et tehke midagi. Ja tüübid võtsid asja väga vabalt - just nii nagu sarjast näha saab. Aga selline meta on nadi meta. Ei amüseeri. Ehk on see mingi teise-sarja fenomen a la teise-raamatu fenomen? Meenus üks noor ja väidetavalt andekas eesti teatrilavastaja, kellel paar aastat tagasi suve hakul juba suvelavastuse reklaamid teles jooksid, aga tüüp polnud veel üldse jõudnud/viitsinud etendust välja mõelda. Ja kui siis esietendus ära oli, ilmus riburadapidi arvustusi, mis kirjeldasid värskendavalt naiivset siirust ja lihtsameelsust, mida lavalt näha sai. Teadmata, et see lähenemine polnud sugugi mitte lavastajapoolne taotlus, vaid lihtsalt sundvalik, sest lavastaja, kes pole oma elus lugenud rohkem kui kahte raamatut, lihtsalt peabki igavesti naiivsusetasandil opereerima...

"Louis C.K.: Live at the Beacon Theatre" (USA 2011, kreaator Louis C. K.). 10. detsembril tegi Louis CK tibakest stand-up komöödia müügistrateegilist revolutsiooni ja pani oma uue "albumi" oma kodulehele virtuaalselt müüki. Tootmiskulud olevat juba selle sama ürituse piletimüügiga tasa tulnud ja e-live'i tulud lähevad seega otse talle, ning esimese nädala jooksul oli puhaskasumiks juba üle kahesaja tuhande. Mina muidugi avastasin selle torrentist ja nii ta läks... Aga ega see nüüd kõige parem kava polnud kah. Võrreldes šeimlessi ja hilaariusega oli antud esinemine kuidagi kohmakam ja pisut liiga hakitud. Aga noh, hea ikkagi.

13. detsember 2011

2011-12-14T04:22:00.003+02:00

"Kongen av Bastøy" (Norra-Prantsusmaa-Rootsi-Poola, rezh Marius Holst). Üsna mage film. Loodus oli ilus (ikkagi Eestis filmitud), värvid olid ilusad ja muusika oli kah tiptop (seda põhilugu ma olen ennegi kuulanud, aga ei suutnud näppu täpselt peale panna, et mis see oli - Libary Tapes vist). Aga muu jäi tiba nõrgaks. Tegevusliinid kippusid jõledalt etteaimatavaks, tegelaskujud kah üsna mustvalgeks, kui ehk üks tüüp välja jätta. Lugu püsis kah vaid nibin-nabin koos. Sihke alla keskmise igavapoolne skandinaavia film.

11. detsember 2011

2011-12-12T14:16:00.002+02:00

"Gainsbourg (Vie héroïque)" (Prantsusmaa 2010, rezh Joann Sfar). Popmuusikaga pole mul just teab mis tihedat läbikäimist kunagi olnud ja nii olen ma ka selle ajaloo osas üsna tühma. Aga juhuslikult sattusin juutuubist kuulama 1965. aasta Eurovisiooni võidulaulu kuulama - alaealine prantsuse nukuke laulab nukkudest (http://www.youtube.com/watch?v=s5aeeSmkPwQ) ja see lugu hakkas hirmsasti kummitama. Poleks uskunud, et mõni Eurovisiooni lugu võiks mind kummitama hakata... aga see lugu on ju täpselt Vainola kirjutatud Vennaskonna lugu 90. keskpaigast. Ja Vennaskonda ei suuda ma pärast seda Trubetsky kirjutatud ENSV pungilugu, ja tema viimaste aastate poliitilisi käike ja avaldusi no kohe üldse enam kuulata. Nišid aga vajavad täitmist. Nojah, igatahes, selle nukuloo autoriks on, nagu selgus, Serge Gainsbourg.

Niipalju ma popmuusika ajaloo matsu küll jagan, et tean, et too ahelsuitsetav päikeseprillidega konksnina väga oluline oli. Aga kui see "Je t'aime... moi non plus" välja jätta, siis kuni eelmise nädalani ma ühtegi tema teist lugu ei teadnud. Sestap otsustasingi tema eluloofilmi ära vaadata. Et paremat aimu saada. Natuke nagu sain aimu küll, aga üldiselt oli see film mõeldud ikka pigem fännidele, ja selles täideti eelkõige mõningaid eraelulisi ja ehk varjulisemaid kohti mis jäid nende seikade vahele, millest kõik popmuusikaharitud inimesed niiehknaa kõike teavad. Nii ma siis vaatasin seda filmi vaheldumisi wikipedias möllamisega. Kultuurilise katkestuse tagapõhjaga nagu ma olen. Ja kõik tajutsüklid on viimase paari aastakümnega ju niikuinii rämedalt lühenenud.

Mis ma siis teada sain. Et Gainsbourg ei teadnud nagu ise kah, mis ta tahab või on, ja välja arvatud seda, et ta naudib pursuilikke eluviise. Filmi põhjal jäi temast täiesti tühja inimese mulje. Lapsena ta veel miski oli, kuid täiskasvanuna oli ta nagu mingi süüdatud sigareti küljes kõlkuv ripats. Küllap on mul lihtsalt raskusi sihkse ränka töörühmamist mittehindava kultuuri mõistmisega. Samas tema otsustusvõimetus ja kohmetus meeldisid mulle. Need tegid tast ikkagi inimese, kuitahes tühine ta siis ka polnud. Selles mõttes polnud Gainsbourg tüüpiline eluloofilm, kus peategelane läbi raskuste sihikindlalt rinnaga tähtede poole teed murrab. Olgugi, et filmi alapealkiri sellele otseselt viitab. Ma ei teagi, kas tegemist on irooniaga (a la Aldingtoni Kangelassurm) või lavastaja, paadunud fännina, nagu filmi tiitritest selgub, näebki Gainsbourgi eluteed mingi kangelasliku võitlusena. Ma miskipärast kahtlustan pigem viimast.

Kui veel mõned aastad tagasi oli suurkujude eluloofilmide puhul peaosaliste valik pigem staarikeskne (a la Brad Pitt Jesse Jamesina), siis viimastel aastatel on trendiks saanud see, et võetakse mingi suht tundmatu või igatahes mitte superstaar näitleja, kes näeb "originaalile" väga sarnane. Näiteks Control oli täiesti ebareaalselt fotorealistlik, kuigi jah, arvestades kes oli selle filmi lavastaja, siis on see ehk ka mõistetav. Ja ka Gainsbourgis mindi seda teed - nimitegelast kehastav Eric Elmosnino on tõeliselt sarnane Gainsbourgile. Ka Lucy Gordon, kes end enne filmi esilinastust arvatavasti ühe sõbra enesetapu ajel üles poos oli peaaegu üks-ühele noor Jane Birkin. Samas Brigitte Bardot'ga pandi küll rängalt mööda. Vulgaarselt kole tibin mängis teda. Kokkuvõttes oli nagu suht asine film, kuigi mu meelest veidi kuulsatest kõrvaltegelastest ülekoormatud. Ja päris mitmes stseenid jätsid üleliigse mulje, et milleks nüüd seda tarvis oli. Vähemalt pani see film mind wikipeedias möllama ja igasugune vaheldus postimehe lugemisele on ju teretulnud.

10. detsember 2011

2011-12-11T22:03:00.002+02:00

Arkadi ja Boriss Strugatski "Raske on olla jumal" (Eesti Raamat 1968, tlk Maiga Varik, 451 lk). Raske on olla jumal pole mul nende Strugatskite hulgas, mida ma iga paari aasta tagant uuesti loeks, nagu näiteks Miljard aastat enne maailmalõppu või Inetud luiged. Küllap seepärast, et siis ma tunneks kohustust ka Tagasitulek läbi lugeda ja see mulle eriti ei meeldi. Ja teiseks ei meeldi mulle Raske on olla jumala proloog ja epiloog. Kuid nende vahele jäävad peatükid meeldivad mulle väga. Strugatskid on nagu olukirjelduste Platonovid. Kui Platonovi maailmakõiksust hõlmavad laused keskenduvad peaaegu alati inimesele, siis Strugatskid suudavad lause või paari abil anda kõikehõlmavaid umweltikirjeldusi. Seepärast ma neid muudkui üle loengi. Ja iga kord avastan jälle, et vat hoopis sellest rääkis raamat, ja täpselt samalaadsed tunded valdavad mind iga kord.

Nagu näiteks: "Tee ääres laiusid ülesküntud põllud, tähtede valgel läikisid elutust roostest haisevad sood, mustendasid künkad ja Sissetungi aegadest pärinevad pehkinud tarad. Kaugel vasakul süttis ja kustus sünge kuma: küllap põles mõni küla, mõni neist lugematutest üksluistest Raipeaukudest, Võllamägedest, Röövlipesadest, mis hiljuti olid majesteedi käsul ümber ristitud Iluveteks, Õnneküladeks ja Inglikodadeks. Sadade miilide ulatuses — väina kallastelt kuni Luksuva metsa saivani — laius see maa, mida vaibana katsid sääsepilved, mida lõhestasid jäärakud ja ujutasid sood, mida vaevasid palavikud, taudid ja haisev tatitõbi."

Ei saa salata, et tundsin Arkanaris ära Santiago. Viimane on lihtsalt selle kuivem variant, aga samasugune feodaaljuhmus valitseb ka siin. Haisev ja räpane paksude lärmitsevate vürtspoodnike ja litside linn. Lugesin raamatut ja vajusin üha sügavamale süngete mõtete sohu kuniks murdusin ja jooma hakkasin. Järgmisel hommikul oli jumalast raske olla...

9. detsember 2011

2011-12-10T22:32:00.002+02:00

"Ghosts of Girlfriends Past" (USA 2009, rezh Mark Waters). Sel ajaloolisel päeval pandi korterisse nett, ja sel ajal kui ma ootasin, millal netimees tuleb (pidi tulema 10-14 vahel ja jõudis üllataval moel juba kella kolmeks ja avastas siis, et oli ruuteri maha unustanud...), vaatasin ma viimase piiratud netivalikust tiritud filmi. Mõtlesin küll, et analüüsiks seda filmi kui ulmekat, et kui hästi või halvasti põhjendatakse teispoolsuse ilmnemist ja selle tunnuseid, ajarändamist ja muud üleloomulikku, mis selles filmis esineb. Kuid ma ei suuda. See film oli nii sitt. Ulmeliselt sitt.

8. detsember 2011

2011-12-09T00:34:00.002+02:00

"Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2" (UK-USA 2011, rezh David Yates). Eraldiseisva filmina on see nüüd küll paras mõttetus. Lihtsalt üks pikaks venitatud ja lohisevaid kõrvalepõikeid täis lõpuäkšõn. Seda tuima võlukepitamist vaadates koondub mu tähelepanu enamasti alati detailidele ja sihkestes filmides on seda ebajärjekindlust, loogikaapse ja muud taolist ikka lademetes. Kuid neid siin üles lugeda küll ei viitsi. Lihtsalt ootasin kaks tundi, et see asi läbi saaks. Õnneks homme peaksin koju neti saama ja siis enam ei pea loodetavasti blockbusteritega nutbustima.

5. detsember 2011

2011-12-06T18:17:00.003+02:00

"Louis C. K.: One Night Stand" & "Louis C. K.: Chewed Up" (USA 2005 ja 2008, kreaator Louis C. K.). Netti jätkuvalt kodus pole, nii et jäin tööl Hilja peale ja vaatasin youtube'ist kaks ülejäänud Louis CK stand-up'i ära. Raske on midagi uut enam öelda. Suurepärane kraam igati, kuid paraku suurem osa neist naljadest on eelnevalt juba kusagilt läbi käinud (eelkõige Louie'st) ja sestap midagi põrutavalt uut polnud. Tegemist on veidi varasemate asjadega, ning jutt on sellevõrra reipam ja pealehakkavam. Pole veel sellist asjadega leppimise vaimuküpsust nagu seda on näiteks Hilarious'is, mis on tema seninähtud esinemistest selgelt kõige parem. Kuid teiste stand-up koomikute naljategemisega on Louis CK ikka üsna omast klassist. Jap, Bill Hicks oli kah täitsa tiptop, aga selgelt liiga noor ja reibas, ning paraku kauemaks teda ei jätkunud. Samamoodi muutus George Carlin aastatega üha paremaks. Vms jne.

29. november 2011

2011-11-30T19:12:00.003+02:00

"Exit Through the Gift Shop" (USA/UK 2010, rezh Banksy). Leidsin arvutipõhjast vahelduseks ka ühe vaadatava filmi. Banksyl pole mõtet pikemalt peatuda. Üldiselt ma tänavakunstist nüüd väga palju lugu ei pea, sest need inimesed, kes seda teevad tunduvad tihtipeale suht idikad olevat, ning nende "kunst" lähtub eelkõige nartsissistlikust cooliksolemisest, mis noh, minu jaoks on täielik pask. Keegi võtab endale omast arust hullult stiilse kunstnikunime ja siis maalib seda kõikjal seintele. Või siis veel hullem - nime asemel mingid idiootsed loosungid ja muu säärane. Ent sõkalde hulgas leidub ka teri ja Banksy on mu meelest üks neist. Ta on küll nüüdseks juba nii kuulus, et hipsterid kindlasti juba põlgavad teda, aga tema radikaalne anonüümsus (mulle küll on mulje jäänud, et tegemist on sihkse Albert Trapeežiliku koondkujuga) on põhjuseks, miks ta kuulsus mõnes mõttes sisuliselt ikkagi ära on teenitud. Samas galeriidesse ja kunstikogudesse selline tänavakunst mu meelest ikkagi ei passi, kui siis ainult nii, nagu Banksy oma töid kunstimuuseumidesse on ise lisanud. Ja kogu see film, mis keskendub ühe hullumeelse prantslase "arengule", kulmineerub lõpuks tohutu näitusega, mis nii veenvalt näitab pruuvib just seda pointi, et näituseformaat sakib tänavakunsti jaoks. Rääkimata sellest, et Guetta tööd sakivad. Kogu filmi narratiiv oli nii mänguline, et ma ei suutnud seda kuidagi dokumentaalfilmina võtta. See oli raudselt mocumentary, või nagu veel täpsemalt seda klassifitseeritud on: prankmentary. Netiallikad küll väidavad, et tegemist on siiski ausa dokfilmiga. No kurat, ei usu! Keel-põses on see vähemalt. Aga filmina väga hea. Hirmus paljudimensionaalne. Kogu selle lõbusa mängulise tagant kerkis terve hulk väga suuri küsimusi. Need olidki need tõelised elevandid ruumis, mitte see roosaksvärvitud vant, keda filmis näidati... Isegi kui pole mingit huvi nendele küsimustele vastuseid otsida (ja mul paljuski ei ole), siis sellest hoolimata oli see film neist tingituna kaasakiskuv.

28. november 2011

2011-11-29T16:13:00.002+02:00

"Grandma's Boy" (USA 2006, rezh Nicholaus Goossen). Halvad netifilmid jätkuvad. Seekord mingi klišeelik komöödia Adam Sandleri semudelt. Promotakse laisklemist, pohhuismi ja narkomaaniat. Muidu ma oleks selle kõik kenasti välja kannatanud, sest sisimas protesteerin minagi tibake selle sama maailmakorra vastu, mille vastu ka selles filmis oldi, kuid paraku rikuvad filmi ära need kõiksugu idiootsed standardid, mida taolistes filmides alatihti kasutatakse. Kõik need peerunaljad ja pilvesolemise "rõõmud", kohustuslikud neegrid ja asiaadid oma põlisklišeedes, veider ülemus, ja eriti nilbe oli see "pidu". See oli lihtsalt õudne, ebaloogiline ja tarbetu otsast lõpuni. Kui seda pidu poleks olnud, siis võinuks filmi käsitleda kui keskmist hollivuudi, aga pidu tiris selle kõvgasti alla keskmise.

27. november 2011

2011-11-28T13:32:00.002+02:00

"Transformers: Dark of the Moon" (USA 2011, rezh Michael Bay). Filmidega on nadisti. Uues korteris netti ikka veel pole ja varud on otsa lõppemas. Igast ängifilmid on veel jäänud, aga sedavõrd pidetu elu juures, nagu mul viimased paar kuud on olnud, ei suuda kuidagi Haneket ja muid seukseid vaadata. Töönetis on torrentid ja muu tirimis- ja striimimisvärk keelatud. Ja nii ma jõudsingi selle filmini, sest seda sai mingilt lehelt niisama alla laadida.

See oli selgelt viga. Transformerite vist esimest filmi ma mingil määral kunagi mingis hotellis nägin, viimast 20 minutit lõpuäkšõnit vms. Mitte midagi ei saanud aru. Nüüd vaatasin terve kahe ja poole tunnise filmi ära ja sain justkui isegi aru, olgugi et tegemist oli juba kolmanda filmiga, aga... Mis see nüüd siis oli? Nii "suur" film, aga montaaži ega toimetamise jaoks raha ei jätkunud? Kõigepealt pool tundi mingit pseudoajaloolist tausta, mille oleks saanud vabalt viie minutiga kaetud, ja siis ei mingeid kaadreid filmi seisukohalt olulistest momentidest (a la, kuidas pätistunud vene kosmonautidega kaklemise järel need äkitselt nii usalduslikult oma suuri kosmosesaladusi jagama hakkasid), tšikil, kes oli teine pool filmist võõras linnas vangis ja jooksus, vahetusid pidevalt püksid ja kingad. Ja kes neid dialooge küll kirjutas? Inimtegelaste tekst olid massintegelaste omast palju robotlikum. Lisaks terve plejaad kloune, nii inimeste kui ka massinate hulgas. Šoti aktsendiga tavotiniplitest autobotid? Really? Ometigi on Michael Bayl veel palju hullemaid filme. Ma tean, see kõlab täiesti uskumatuna...

13. november 2011

2011-11-13T21:19:00.002+02:00

Karl Pilkington "Happyslapped by a jellyfish" (Dorling Kindersley 2008, 224 lk). Raamat, kus Pilkington jutustab oma reisimuljeid. Reisib ta enamasti lääne-eurooplaste eelistatumates kuurortites, kõiksugu Madeirad ja Tenerifed ja vahepeal siis Kariibi mere saared ja Florida jne. Mitte, et Karl neisse ise kipuks, aga ta naine peab igal aastal soojale maale puhkama saama ja kõik. Kuna Pilkingtoni umwelt, ehk see oma tema ümbrusest, mida ta suudab vähegi hoomata, on üsna piiratud, siis peamiselt koosnevad ta reisimuljed vahelepõigetest ta lapsepõlve, või siis kõiksugu jaburate veidruste maailma. Reisil kogeb ta tavaliselt hotelli räpasust ja müra, tüütuid kaaspuhkajaid ja pidevat ranna ja kõrtsi vahet käimist ja sellest väga pikalt rääkida pole.

An Idiot Abroad, The Ricky Gervais Show ja The Ricky Gervais Guide to... on mul kõik varasemast läbi töötatud, mistõttu valdav osa selles saamatus jutustatud seikadest olid mulle tuttavad. Aga lugeda olid sellegipoolest suht tore. Toimetaja(d) olid päris kõvasti tööd teinud ja peaaegu kõikidel lugudel oli püant, mis oli alguses tiba harjumatu, sest Pilkingtoni mõttekäigud enamasti sumbuvad segasesse mittemillegisse. Need püandid asendasidki nagu Gervaisi ja Merchantit, kes tavaliselt ise nö otsad kokku tõmbavad. Tekst ise oli kõnekeelne ja jäetud täpselt selliseks, nagu Pilkingtoni suust see tuleb. Ent tüüpiline diktofoniga ülesvõetud raamat see siiski ei tundu, sest vahepeal on väljavõtted Karli päevikust. Ja raamatu alguses olev pilt kirjutusmasina taga istuvast šimpansist reedaks justkui kah, et Pilkington ikkagi ise kirjutas selle... Eks ta sihke suvakas paari tunni pohmalugemine oli.

12. november 2011

2011-11-13T16:53:00.003+02:00

"The Riches" (USA 2007-8, kreaator Dmitry Lipkin). Vene juudi tehtud sari USAs elutsevatest iiri "mustlastest" (http://en.wikipedia.org/wiki/Irish_Traveller). Traveller'id on igati huvitav nähtus, siis kultuuriliselt kui ka kasvõi geneetiliselt. Neil on omaenda keel, seadused, millest peamine on, et ei tohi abielluda mitteränduriga. Eks nad ole tegelikult üsna sarnased kõiksugu teistele poolkinnistele sootsiumitele. Mitterändureid kutsuvad nad buffer'iteks, ehk siis tossikesteks, keda on hea pügada. Aga teine tõlgendus, mis oligi vast eraldivõetuna kõige toredam mõttekäik selles sarjas, oli see, et buffer'id on puhvrid, mis suudavad endasse neelata tohutul hulgal asju.

Sari räägibki ühest traveller'ide perekonnast, mis kogukonna juhtidega tülli pöörab ja peab põgenema ja omale uut elu otsima ja neil avaneb juhus ülem-keskklassi buffer'ite ühiskonda infiltreeruda ja sari jutustabki siis nende topeltelust. Mis mulle iseenesest väga meeldis oli, et sari vähemalt püüdis realistlik olla. Ei olnud see üleminek hulkurielust rikkurielule sugugi valutu ja elegantne, nagu tihtipeale analoogseid teemasid käsitlevates filmides ja sarjades see on. Meeldis ka see, et suht kõik tegelaskujud olid inimlikud ja et asi ei läinud jandiks ega palaganiks ära (imdb primaarne žanrimääratlus sellele on komöödia, aga komöödiast oli asi ikka äärmiselt kaugel, missest et Eddie Izzard peaosas oli). Aga ometigi The Riches mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Esimese hooaja esimene pool oli suht okei, aga siis lagunes asi ära. Liiga palju tekkis liine ja peategelaste elud muutusid täiesti farsslikult kaootilisteks. Mitte, et nüüd jälgida oleks raske olnud, lihtsalt kogu see katkendlikkus hakkas tervikut häirima. Ja jube pooleli jäi kah kogu see asi. Kolmas hooaeg oli töös kah, aga siis tuli see suur stsenaristide streik peale ja stuudi otsustas sarja ära lõpetada. Seda traveller'ide temaatikat võiks keegi mingis teises sarjas ehk edasi arendada, ainest ju oleks...

7. november 2011

2011-11-08T13:41:00.004+02:00

"Attenberg" (Kreeka 2010, rezh Athina Rachel Tsangari). Veel üks uuem Kreeka film siis. Kynodontase produtsent on lavastaja ja Kynodontase lavastaja mängib üht kandvat rolli. Ja Kynodontas ja Attenberg ongi ilgemalt sarnased filmid. Mõlemad tegelevad isoleerituse teemaga, mida vürtsitatakse kübekese intsesti ja keelelise uperpallitamisega, samasuguses lohutus (post)industriaalses keskkonnas ning samasuguses perversses melanhoolias. Seekord peategelase isa ei hoia otseselt oma tütart vangis, nagu Kynodantase pereisa oma lastega tegi, kuid tütar, Marina, on ometigi vangis. Väikeses rannikuäärses tööstuslinnas, sihkses Võhma tüüpi kohas, kus kogu linn elab ühe suure vabriku najal. Ning vabriku ümber on rajatud linnake, mis koosneb kreekapärastest hruštšovkadest. Aeg kulgeb seal tasapisi ja inimesed tegelevad enamasti aja surnuks löömisega. Enamik filmist edastabki kahe sõbranna, Marina ja Bella, erinevaid ajaveetmisviise. Nad tantsivad tänavatel, laulavad mingeid poplaulukesi järele, vahepeal sõidavad rolleritega ringi, mängivad tennist ja vedelevad rannal. Ja loomulikult, ükski Kreeka film ei saa ilma selleta läbi, õhus on lesbiseksi. Kõik see ajaviitmise tundub jõledalt piiratud. Mind igatahes see päriselt ei veennud. Ok, Marina oli ehk tugevasti Bella mõju all (kes oli rumalavõitu maalibu), aga samas oli ta ka vägemalt sama tugevalt oma isa mõju all, keda portreteeriti igati targa ja haritud mehena. Kui arvestada, et Marinat püüti esitada kui protagonisti, kes küll alles otsis oma teed, siis suurem osa tema tegemistest küll ei näidanud, et ta väärinuks seda rolli. Nii jäigi see film pendeldama olupildikese ja bildungsloo vahepeale, jättes mulle täiesti halli mulje. Ma ei tundnud absoluutselt mitte mingit emotsiooni seda filmi vaadates. See lihtsalt voolas mu silme eest läbi jätmata endast maha mingeid muutusi. Ainult niipalju, et vahepeal see metasümbolism kippus sündsuse piire ületama ja see käis mulle pinda. Mind häirib kui filmitegijad ei viitsi tähendusi ise välja mõelda ja jätavad kogu selle töö vaataja õlule, lisades filmi stseene, millel on ilgemat tõlgendamispotentsiaali aga mis lõppkokkuvõttes jätavad mittemidagiütleva mulje (nt Jarmuschi The Limits of Control koosneb sisuliselt üleni sellistest stseenidest). Või siis lähtuvad puhtalt esteetikast... kui kunst lähtub vaid esteetikast, siis muutub see minu jaoks puhtalt dekoratiivseks ja dekoratiivsus mulle ei meeldi. Ma arvan, et kreeka filmidest on nüüd vahelduseks küll. Nendega tundub nii olevat, kui ühe ära vaatad, siis oled kõiki näinud.

6. november 2011

2011-11-07T17:42:00.002+02:00

"Sucker Punch" (USA-Kanada 2011, rezh Zack Snyder). Mõned kuud tagasi kõiksugu b-filmidest meeleldi blogivad tüübid kurtsid ühel meelel, et tegemist on ilge sitaga. See tekitas kohe huvi, noh. Ilge sitt see film muidugi on, loomulikult. See oli nagu mingi ülipikk muusikavideo, mille käigus püüti mentaalselt legaliseerida alaealiste prostitutsiooni (ok, näitlejad polnud küll kaugeltki enam alaealised, aga nad mängisid sihkseid vaimselt kümneaastasi). Sest noh, ega tšikkidel ju polnud lõbumajas "tantsuetteastete" tegemise vastu mitte midagi, neile pigem meeldis selleks harjutada, ja püsikundedega privaatne jändaminegi oli täitsa ok. Häda oli lihtsalt selles, et boss oli paha. Oleks normull boss olnud, siis oleks sihkses klubis töötamine hea võimalus ehk isegi Pleiboisse saada, või vähemalt Kroonikasse. Kui need arvutimängu maailmas toimuvad võitlussteenid välja jätta, siis see hullu-/lõbumaja visuaal oli üldiselt päris kena, missest et üdini klišeelik. Aga vähemalt igati üle vindi keeratud (peldikuid küüriti ja tantsuetendusi anti täpselt samades kostüümides) ja see annab aimu, et tegijatel oli ehk natukenegi eneseirooniat varuks. Ja stripimuss oli kah täitsa ok, poleks elusees Björki sealt oodanud, White Rabbitist (kellegi Emiliana Torrini versioonis) rääkimata.

5. november 2011

2011-11-07T17:12:00.002+02:00

Edmund Niziurski "Marek Pieguse uskumatud seiklused" (Eesti Riiklik Kirjastus 1963, 188 lk, tlk Aleksander Kurtna). Uues korteris veel netti pole ja filmivarud hakkavad vaikselt otsa saama. Nii ma siis olengi viimase nädala jooksul lugenud pisut. Need eestikeelsete e-raamatute torrentid sisaldavad muidu igati head kraami (küll praktiliselt kõik ammu loetud juba, vähemalt ilukirjanduse osas; aimeraamatud on neil aga sellised, mida väga lugeda ei tahakski), kuid skännimisel on failidesse nii palju vigu tulnud, et mul on kohati raskusi teksti jälgimisega. Tuumakamate asjade lugemisel kipuvad kõik need segapudrukohad vastikult häirima. Seepärast võtsin ette kergema lasteka. Marek Pieguse lood on umbes nagu poola Agu Sihvka. Tatina olid nii Sihvka aruanded kui ka Pieguse uskumatud seiklused mul ühed lemmikud (Roostevabale mõõgale ja Aarete saarele need küll päris vastu ei saanud). Ja Piegust oli ka nüüd igati muhe lugemine. Justnimelt muhe. Niziurski stiil on Švejkilikult lopsakas, ja enoraualikult hästi sõnastatud. Kuigi eessõna kohaselt kirjutas Niziurski Pieguse lood koomiksite paroodiana, mis peaksid pilama kapitalistlike rõhujate pealiskaudset kultuurimaitset vms, siis tatina seda raamatut lugedes tundus see igati pädeva seiklusloona ja nüüd lugedes igati peene iroonilise huumorina, millel suuresti puudus ideoloogiline mõõde, vaid oli pigem suunatud mingite kindlate tüüpsuste pihta (a la istumajäänud loikamid, hüpohondrikutest vanatüdrukud). Niziurski on kusjuures tänini elavate kirjas (s. 1925). Igati mõnus nostalgiline lugemine.

3. november 2011

2011-11-04T16:46:00.002+02:00

"Red State"(USA 2011, rezh Kevin Smith). Punasteks osariikideks kutsutakse USAs neid, kus presidendivalimistel häälteenamus vabariiklaste poole kaldub. Kõik need Dakotad ja Nebraskad ja antud filmi puhul eriti siis Kansas, kuna seal tegutseb Fred Phelps ja tema Westboro babtistikirik, mis Red State'i algimpulsiks ka on. Smith on oma vahepealse peavoolulisuse jälle indie vastu vahetanud. Seda filmi ta levitab näiteks ise, kimades kinobussilaadse instantsiga mööda USAt ringi. Film vastandub peavoolule ka sisuliselt. Kangelastüüpe pole ja need, kes võiks filmi käigus kangelasteks areneda saavad kas surma või ei heoiseeru. Nalja ei tehta... ainult sekti juht teravmeelitseb, aga vaid kontekstis, kus see pigem õudu tekitab. Clerks'idest on see film ikka nii kaugel kui olla saab. Mulle meeldis, et Smith püüdis jutustada mittelineaarset lugu. Ja seda suisa kontseptuaalselt - lõputiitritest nähtub, et filmil oli taotluslikult kolm alapeatükki: seks, religioon ja poliitika. Kui seksi ja religiooni peatükid klappisid kenasti kokku, siis see poliitikapeatükk jäi mu meelest liialt distantseerituks ülejäänud filmist. See oli kusagil kaugel ja ei puutunud asjasse. Pealegi olid need kaks Goodmani tegelaskuju käitumist hindavat tüüpi kaugelt liiga karikatuursed. See lõi kogu filmi vältel hoitud realistliku joone segamini ja minu jaoks rikkus filmi ära. Muidu esimesed tund aega oli täitsa tiptop, eriti arvestades, et horror (nagu Smith seda filmi ise žanriliselt klassifitseerib) mulle üldiselt kohe üldse ei meeldi.

29. oktoober 2011

2011-11-02T23:31:00.002+02:00

"Orgazmo" (USA 1997, rezh Trey Parker). Nagu ma oma teises blogis olen juba maininud, siis Paco on hirmus South Parki fänn ja kui ta mul vanas korteris diivanil ööbis, ärkasin ma hommikuti enamasti selle peale, et kuulsin Cartmani häält. Ometigi polnud ta Orgazmost midagi kuulnud. Selline see noorteadlaste süstemaatilisus on... Sel päeval, kui me Atacamast tagasi Santiagosse jõudsime, oli Paco sünnipäev ja ma otsustasin selle puhul talle Orgazmo ära näidata. Ostsin isegi hunniku õlut, kuna see sinna õllepeerufilmi kanti tibake ju kisub.

Orgazmot on blogieelsetel aegadel juba nii palju kordi vaadatud, et ei ole mingit tahtmist sellest pikalt jahuda. Noore purjus ja kiimalise inimese jaoks on see peaaegu et täiuslik film, aga minusuguse õlleuimas vanamehe jaoks enam niiväga ei istunud. Esimene pool oli tiptop, aga siis kui hakati seda teist osa väntama (stunt-väntama siis täpsemalt), vajus asi laiali. Liiga palju pooltõsist kaklemist ja muud filmiminutite tarbetut raiskamist. Aga ikkagi võiksid Parker ja Stone selle South Parki ära lõpetada ja filmide juurde naasta.

27. oktoober 2011

2011-11-02T22:21:00.002+02:00

Dan Simmons "The Terror" (Back Bay Books 2007, 784 lk). Läksin kümnepäevasele välitööle üsna kindla eelteadmisega, et ma oma uuritavat liiki ei leia ja pean arvatavasti siis enamuse ajast auto või telgi juures vedelevat sisalikupüügivarustust valvama. Täpselt nii läkski. Õnneks oli mul üsna paks raamat kaasas, kuigi poolteist päeva liiga lühike küll. Simmons on Terroris täitsa samasugune, nagu ta oli Hyperioni saagas. Kirjeldab üsna põhjalikult taplemist ja muud äkšõnit, mis mulle väga raamatutes (aga ka filmides) ei istu, ent tema raamatutesse mahuvad ka tegelaste üsna pikad mõttelõngad ja omavahelised vestlused, ning need istuvad mulle päris hästi. Tagatipuks on Terrori kuri eskimopärimusemonstrum mõneti üsna sarnane Veristajaga.

The Terror on Inglise admiraliteedi ekspeditsioonilaeva nimi, ja suurem osa tegevusest sellel laeval toimubki. Simmons tugineb oma loos 1845-8? aset leidnud Sir John Franklini juhitud Loodeväila otsimise ekspeditsioonile (http://en.wikipedia.org/wiki/Franklin%27s_lost_expedition), mille täpne saatus on teadmata, kuna mõlemad laevad Kanada Arktika saarestikus kaotsi läksid. Kuna Sir John oli rumal ja usuhull vanamees, siis peategelaseks on hoopis Terrori kapten, mehine iirlane, Francis Crozier. Ja viimane on tõesti väga mõnus peategelane.

Ekspeditsioonid ja eriti polaarekspeditsioonid on mind juba tatist saati hirmsasti lummanud. Ja Simmons kirjeldas seda täpselt minu maitse järgi - pikad ja üksikasjalikud, merendus- ja laevandusterminoloogiast kubisevad kirjeldused sellest, kuidas äärmuslikes tingimustes ellu jääda. Kogu see supernaturaalne kollitamine jäigi minu jaoks lõpuni selles raamatus üleliigseks. Jah, see eskimo maailmakäsitlus seal lõpus, mis kõik kenasti lahti seletas oli samuti tore lugemine, kuid nagu ei sobinud selle raamatu juurde eriti. Lugemiselamus oli kokkuvõttes ikkagi ülimalt meeldiv, kuigi teab mis sügav ega filosoofiline see tekst polnud. Aga nii ta on, et kõik raamatud, mis ma kõrbes lugenud olen, on mulle hirmsasti meeldinud, Bartisi Rahu, Platonovi Auk jne. Seal on aega ja tühjust, et korralikult keskenduda.

Paar kohta siiski häirisid kah. Näiteks see end 27seks valetanud pealt 60nene pedekas, kes juba rohkem kui tosin aastat enne Liikide tekkimise ilmumist väitis end Darwini teooriaga kursis olevat. No vaevalt. Ja miks oli vaja seda pedevärki nii palju sisse tuua? See oli mingi üdini ameerikalik klatširida, a la J Edgar Hooverile tagantjärele ärapanemine. Lihtsalt tarbetu jura. Õnneks selliseid kohti palju polnud ja need ei jäänud pikalt häirima.

16. oktoober 2011

2011-10-18T02:35:00.002+03:00

"Kynodontas" (Kreeka 2009, rezh Giorgos Lanthimos). Eesti keeli oleks filmi pealkiri siis "Silmahambad", kuigi see võtab tibake kaniinset sümbolismi maha. Aga noh, eks seda va sümbolismi ole seal filmis niigi küllaga. Päris pikalt olen juba mõelnud, et peaks mõnd uuemat Kreeka filmi vaatama, et saada aimu, kas majanduskriisi põhjuslikud haarmed sealt läbi kumavad. Hardcore'is käis usin maksudest kõrvalehiilimine küll, kuid alaealiste prostituutide kupeldamise tulu pealt ei maksta makse ka eeskujulikes euroriikides... Kynodontas oli juttude järgi tõeliselt perversne ja jälk film, nii et ma ei söandanud kuidagi selle vaatamist ette võtta - vanast peast tundlikuks ja araks muutunud vist. See juhtmõte võttis peas aina tuure üles ja kui ma lõpuks filmi ära vaatasin, siis oli suisa nagu pisuke pettumus, et no NII jälk see nüüd ka polnud. Kogu see "peresüsteem" selles filmis oli tõesti küllap inimsusevastase kuriteo paragrahvi alla minev, kuid ega ohvrid ju seda ise nii ei hoomanud. Nii et kogu selle filmi jälkus tulenes puhtalt vaataja kontekstist. Küllap mingid nälgivad Aafrika lapsed vaataksid seda filmi ja mõtleksid, et sellisel elul pole ju nagu vigagi. Saab päevadläbi õe-vennaga aias mängida. Aed on suur ja seal on isegi bassein. Süüa saab normaalselt, mänguasju kingitakse ja puha. Vastutasuks tuleb lihtsalt hea laps olla.

Kynodontas meenutas paljuski mulle Jan Guillou "Kurjust", kusjuures viimane oli ju oluliselt vägivaldsem (isa peksis süstemaatiliselt oma poega ja siis saatis ta kinnisesse erakooli, kus vanemad õpilased peksid süstemaatiliselt nooremaid) ja teiseks põhines väidetavalt Guillou enda lapsepõlvel (see on küll nüüdseks ümber lükatud, kuid raamatut lugedes veel polnud ja see teadmine andis hullult palju juurde, kui ma "Kurjust" lugesin). Ent Kynodontas mulle väga sügavalt ei mõjunud ja seda peamiselt seepärast, et ma ei saanud filmist teada, miks vanemad nii oma lastega käitusid. Jah, ok, see alusprintsiip küllap oli mingi meeltesegane kombo korralikust kasvatusest ja järglaste pesast väljalendamise takistamisest, kuid konkreetsete kasvatamismeetodite põhjused ja mehhanismid jäid tiba hoomamatuks. Erinevalt näiteks "Kurjusest", kus nii isal kui ka vanematel kooliõpilastel olid väga selged ideoloogiad, miks nad nii tegid, nagu nad tegid. Kui kui ma nüüd takkajärge nende mehhanismide peale mõtlen, siis tulevad mulle võimalikud põhjused pähe küll... Küllap filmi vaadates oleks ma oodanud mingit stseeni, kus vanemad oleks omavahel sellest veidikenegi rääkinud, andnud nii mingi baasi. Ilma selleta jäi film kuidagi kehvas mõttes ebamääraseks ja ähmaseks. Kogu see perversne argisalatsemine andis (meelevaldselt suurtes skaalades üldistusi tehes) aga päris hea aimu, miks Kreekas parasjagu kõik PuPu on.

15. oktoober 2011

2011-10-16T23:55:00.003+03:00

"And Everything Is Going Fine" (USA 2010, rezh Steven Soderbergh). Oli üks sihke neurootiline, natuke äbariku olemisega näitleja, Spalding Gray nimeks, kes näis üsna hüpohondriline kõiksugu psüühiliste probleemide suhtes. Lisaks oli ta düsgraaf ja mis kõik veel. Ja kui ta veel päris noor mees oli, siis tappis ta ema end mingis meeltesegaduse hoos ära. Veidi hiljem tuli ka Spaldingule analoogne meeltesegadusehoog peale ja teraapia üks osa oli sihke, et ta pidi igal hommikul detailselt kirjeldama seda, mis ta eelmisel päeval teinud oli. Seda seitse aastat jutti. Lisaks sellele, et ta päevikupidamise käigus kirjutamise suutis käppa saada, arenes tal ka välja spetsiifiline mälu, mis talletas siis kõik tema enda ja vahetu ümbrusega seonduva. Ning ta hakkas kuskil suvalises garaažis oma enda elust vaatajatele monolooge pidama. Ja nendega ta kuulsaks saigi. (Mina muidugi enne seda filmi ei olnud tast midagi kuulnud.) Kuniks end lõpuks ikkagi ära tappis.

Soderbergh lavastas juba 15 aastat tagasi Gray's Anatomy, mis sisuliselt kajastas mingit Spalding Gray eluetappi lihtsalt. Enne osales Gray ka paaris Soderberghi fiktsionaalses filmis. Ning kui Gray 2004. aastal teise ilma läks, otsustas Soderbergh tema auks viimase Gray monoloogi arhiivimaterjalidest kokku lõigata. Nii et see polegi õieti nagu dokfilm, vaid sihke montaažiruumi miksteip. Selles pole ühtegi originaalkaadrit, ainult second-hand materjal. Narratiivsust siiski sellesse kokkulõigatud monoloogi jätkub ja see on päris nunnu vaatamine. Kuigi minu maitse jaoks on Gray kuidagi liiga tundeline ja tema enesejäädvustused ei võimaldanud mingeid kunstilisi üldistusi teha. Liiga detailidele rõhuvad olid need. Vähemalt ta küll ei ropendanud ropendamise enda pärast...

14. oktoober 2011

2011-10-15T23:07:00.002+03:00

"Louis C. K.: Shameless" & "Louis C. K.:Hilarious" (USA 2007 ja 2010, kreaator Louis C. K.). Jätkasin Louie'ga, sest ta mulle nii hirmsasti meeldib. Ei pettunud ma ka tema puhastes stand-up kavades, nagu need kaks. Tõsi, "Louie" meeldis mulle siiski tiba rohkem, sest nagu stand-up'ides ikka läheb suur osa aurust olukorra kirjeldamise peale jne ja see muudab naljad tihtipeale veidi venivateks ja etteennustavateks. Paar sihkest nadimat nalja oli ka neis kavades, aga tõesti vaid paar, ning mõned neist olid tehtud teadlikult, et hiljem nende üle eneseiroonitseda saaks. Sirgjooneline eneseiroonia ongi Louis C. K. peamine relv. Aga olgugi, et ta peamiselt endast räägib ei tundu tema jutt peaaegu kunagi edvistav, nartsissisistlikkusest rääkimata. Teiseks suudab ta endast lähtuva jutu peaaegu alati mingisse üldisemasse konteksti panna ja küllap see ongi peamine, miks teda koomikute siseringiski nii kõrgelt hinnatakse. Hilarious oli läbi ajaloo esimene stand-up kava lindistus, mida Sundance'il näidati (dokumentaalide programmis, sest dokumentaaljutustus see ju sisuliselt on). Mida muud ühe stand-upi kohta ikka öelda, kui et see oli väga hea ja naljakas. Pealegi ei kasuta ta ju mingeid nukke või muud atribuutikat. Lihtsalt üks tavaline keskealine mees t-särgis ja teksades, kes räägib lihtsalt õiget juttu. Kui nüüd "Hilariouse" wiki artiklis tsiteeritud lõiku tsiteerida, siis: "If you don't find yourself nodding along with C.K. in fierce agreement, and even occasionally pumping the air with a raised fist salute, you're either dead inside or a member of that “crappiest generation” C.K. was talking about. " Ainus miinuseke oli vast see kohustuslik ropendamine. Mul pole põhimõtteliselt midagi vandesõnade vastu, aga seda lihtlabast fakkjuud võiks lihtsalt vähem olla.

12. oktoober 2011

2011-10-13T17:29:00.002+03:00

"La vita è bella" (Itaalia 1997, rezh Roberto Benigni). Oehh.. kirjutasin neli pikka juttu siia, aga ükski neist ei andnud ligilähedaseltki edasi, kuivõrd hullumeelselt hea film see oli! Tundub, et praegu on selle kirjeldamine minu jaoks ülejõukäiv. Kui twitterlik kirjeldus anda, siis on see film nagu meeste versioon Amelie'st, mis toimub suuresti koonduslaagris. Üdini läbi mõeldud ja geniaalselt teostatud muinasjutuline ja unustamatu lugu.

11. oktoober 2011

2011-10-12T21:03:00.003+03:00

"Confessions of a Dangerous Mind" (USA-UK-Saksamaa 2002, rezh George Clooney). See oli nüüd viimane Charlie Kaufmani kirjutatud stsenaariumiga film, mis mul seni vaatamata oli. Täpselt ei mäleta, aga arvatavasti vältisin seda eelkõige kahel põhjusel: 1) vulgaarmeelelahutuslike telesaadete temaatika ei koti mind, kuna telemängud jms sakib; 2) Drew Barrymore sakib. Nüüd pärast selle filmi vaatamist olen ma neis kahes punktis veelgi kindlamini veendunud. Ma lihtsalt ei saa aru, miks näiteks Aunaste juhitud Reisile sinuga nii hirmus popp saade oli. Ei saanud ma sellest aru ei põhikooli ajal, kui see popp oli, ja ei saa ma sellest aru nüüd. Ja kõik need Ice Dog M'id ja Lepajõed ja kurat teab kes on mind samamoodi kas täiesti külmaks jätnud, või siis mulle pinda käinud. Paned viksid riided selga, naeratad ja loobid klišeesid triviaalsustega segamini. See pole just teab mis oskus, andekusest rääkimata. Ega need ameerika omad paremad pole. Aegajalt ikka kuskilt satun mingi Late Night Show selle ja tollega klipi peale ja pettun täiesti samamoodi. Ainult üks pealiskaudne mingleerimishuumor käib. George Clooney lavastajadebüüt ongi mehest, Chuck Barris'est (s. 1929), kes kogu selle jura omal ajal välja mõtles. Ehk siis näiteks Reisile sinuga on tema produtseeritud formaat. Lisaks tõi ta telemängudesse auhinnalised kodumasinad ja arendas usinasti praeguseks väga esiplaanil olevat liini, et kõiksugu lollpead saavad ekraanil "esineda" ja teenivad oma 15 minti kuulsust.

Kunagi 70. lõpus, 80. alguses oli tal kehvem elus - jäi naisele muudkui petmisega vahele ja saated hakkasid "kuluma" ja tehti kriitikat, mida ta kuidagi ei talunud. Ta siis varjus kuskile räämas hotelli ja kirjutas, küllap pilves ja purjus peaga, filmile nime andnud pealkirjaga autobiograafia, kus ta siis väitis, et töötas aastaid CIA heaks palgamõrtsukana. Hiljem pole ta seda kinnitanud, aga mitte otseselt ka ümber lükanud. Arvestades, et tema lapse- ja nooruspõlve unistuseks oli kirjanikuks saada ja arvestades seda madalseisu, mis tal kirjutamise ajal oli, siis minu arvamus kaldub küll selle poole, et ta lihtsalt tahtis endale suunatud tähelepanule uut ja reibast formaati anda. Ja andiski, sest see on täpselt selline intriig, mis ameeriklaste kuluaarides vaata et kunagi ei vaibu.

Aga see selleks. Filmist endast. Kas nüüd asi oli selles, et ma vaatasid seda kolme õhtu peale jupitatult, või milles, aga jube hakitud moega film oli. Iga mälupilt oli ära lavastatud ja päris mitu neist olid mu meelest ülearused (tema vanemate omavaheliste suhete kujutamine jne). Kogu see tagasivaadete kollaaž pidi andma aimu peategelase peas toimuvast, kui see oli nii hüplik ja segane, et sellise autobiograafia/filmi pealkiri võiks pigem olla Confessions of a Confused Mind. Eks see kõik väga Kaufmanilik oli, kuid Spike Jonzega võrreldes ei suutnud Clooney neist killukesteks paeluvat mosaiiki kokku panna. Sidususest jäi kõvasti puudu. Ja Barrisest jäi filmi põhjal mulje nagu ühest keskmiste vaimuannetega lapsikust ja igavast tüübist. Ning see mulje tulenes peamiselt sellest, et ta töötas lihtsalt nii nadis valdkonnas ehk televisioonis. Ning Drew Barrymore sakib loomulikult.

9. oktoober 2011

2011-10-10T20:17:00.003+03:00

"Take Me Home Tonight" (USA-Saksamaa 2011, rezh Michael Dowse). Vahelduseks ebamäärast jura. Järjekordne film, mille ainsaks ajendiks näikse olevat pealiskaudne retroihalus. Et kõik ongi lahe ainuüksi seepärast, et inimestel on 80ndate riided. Kogu selle tegumoefetiši kõrvalt pole loo jaoks eriti mahvi jätkunud. Kokku on lükatud paar tüüpilist ebalemise ja teesklemisega seonduvat klišeed ja need mängitakse vulgaarlabasel viisil ühe õhtu vältel lahti. Teate küll - keska ajal kenasse tšikki armunud nohiklik tüüp teeskleb mõned aastad hiljem sihksel suvalisel "vana klass saab kokku" peol, et temast on vahepeal edukas pankur saanud ja siis nad seksivad ja siis tüüp ütleb välja, et tegelt on ta videopoes müüja ja siis tšikk saadab ta pikalt ja siis tüüp saadab korda midagi rumalat, mis justkui tõestab, et ta tegelikult ikka armastab tšikki ja tšikk annab andeks ja see kõik kokku peaks võrduma elu parima päevaga. Ja siis on loomulikult paar standard side-kick'i - paks hullumeelne sõber, kes joob ja teeb narkotsi ja satub kahtlastesse seksiseiklustesse ja kaine mõistuse poolt, ehk seda õlal istuvat inglikest esindav õde. Kuid antud filmis ei suuda isegi niivõrd sirgjooneline lugu end käima tõmmata, vaid kogu film jääb visklema mingisse täielikku ebamäärasusse. Nii et kui ma pärast filmi vaatamist selle postrilt Best. Night. Ever. slõugani leidsin, siis oli see täielik WTF-moment. Et nagu mismõttes?! Mingi täiesti suvaline läbu, kus enamuse ajast läks kõigil suht sitasti. Peategelastel polnud seal ühtegi sõpra ega mõttekaaslast, olgugi et kõik ettenähtud karakterid olid olemas. Kuid ei jõuravad polosärkides jock'id, kitra plännivad hipid, juppinohkarid, kõiksugu tšikkidest rääkimata ei lõimunud mitte mingil viisil mitte ühegi filmi tegelaskujuga. Sest mida sa ikka mingi pakendiga räägid... Kas filmitegijad tõesti mõtlesid, et kui võtta Seitsmekümnendate show peategelane, lükata ta kaheksakümnendatesse täpselt samasugusesse konteksti ja lisada blond ja naeratav versioon Kristen Stewartist, siis sellest piisab? Ma suhtun produtsentidesse küll teatud eelarvamusega, kuid päris nii lollideks neid nagu ei pea. Arvatavasti keegi tegi lihtsalt stuudios sita otsuse ja pani filmitegemise rattad tööle, ja kuigi saadi aru, et välja tuli ilge sitt, siis otsustati see pärast pikka vaagimist (võtted toimusid juba 2007. aasta alguses) ikkagi kinodesse saata. Et kahjumit minimeerida vms. Ajukahjum. P.S. Postril kujutatu ja filmis oleva vahel on ühed suurimad käärid, mida ma näinud olen.

4. oktoober 2011

2011-10-05T22:13:00.002+03:00

"Gran Torino" (USA-Saksamaa 2008, rezh Clint Eastwood). Oeh, jaksu pole enam. Ainult head ja väga head filmid jutti. Eastwoodi viimaseks jäänud näitlejatöö (no vähemalt on ta lubanud mitte enam näidelda) oli tõeline üllatus. Ja positiivses mõttes. Ma pole nüüd kaugeltki kõiki tema osalusel tehtud filme näinud, aga Gran Torino oli igatahes minu jaoks oluliselt mõjusam, kui Armutu ja Miljoni dollari beebi ja Täiuslik maailm, rääkimata siis neist spagettidest ja räpahärridest.

Kui lühidalt kiita, siis 1) kõik tegelaskujud on väga head, eriti peategelane ise, kes on minu jaoks samas suurusjärgus, kui näiteks Dead Mani Nobody. Enam paremaks minna ei ole peaaegu võimalik; 2) dialoog - hämmastavalt klišeevaba ja mitmekesine, seal leidub nii tõsist juttu kui ka täiesti hulluksajavalt naljakaid vahepalasid; 3) lähedus - nähtus mille kujutamisega on hollivuud viimastel aastatel ehk kõige enam hädas olnud, kuid siin on sellele väga hästi pihta saadud; 4) kusikutevastane mentaliteet - kui Eastwoodi enda sõnu ja suhtumist edastada.

Gran Torino on korraga kohutavalt helge ja masendav. Peategelane elab oma kaduvas maailmas, mida ümbritseb täiesti lohutu idikatemaailm. Kuna maailmade vahekord on täielikult idikate kasuks, siis igasugune mitteidikast võõra sekkumine sellesse maailma toob kaasa järjekordse mitteidika hukkumise. Kuid Eastwoodi mängitud vanamees sekkub ometigi, teades täpselt mis teda ees ootab. Tal on jalad tugevalt maas, aga samal ajal meri põlvini. Tema sekkumist saab sisuliselt käsitleda enesetapuna. Kuid see on sihke väärikas, veendumustel mitte süütundel ja võlgadel või valudel põhinev enesetapp. Nii nagu vanasti kaptenid ei lahkunud uppuvalt laevalt. Sama väärikalt astub ka Eastwood kinolinalt maha...

3. oktoober 2011

2011-10-04T20:28:00.002+03:00

"Michael Clayton" (USA 2007, rezh Tony Gilroy). Taaskord üks korporatiivparanoia, kuid mitte nii tavapärases võtmes, vaid põhiteljest veidi eemal seisva tegelase pilgu läbi. Sestap pole sellele tegelasel ka niivõrd suurt pühendumust korporatiivprobleemise lahendmiseks ja tal jääb filmi jooksul aega ja mahti oma isikliku elu probleemidega tegeleda. Ja mis muidugi eriti ebatüüpiline sellistele filmidele - isikliku elu probleemid tõusetuvad nii mõnelgi korral korporatiivprobleemidest kõrgemale. Muidu on ju sihkestes filmides alati tegelased, kes absoluutse ja üliinimliku, ning kergelt napakusse kalduva tähelepanu ja vaimustusega lahendavad teelesattunud probleeme ja loevad ööd-päevad läbi mingeid õudseid juriidilisi tekstilahmakaid. Siin selliseid tegelasi on küll, kuid vähemalt mõned neist arenevad filmi jooksul päris inimeste poole. Kuigi jah, üldiselt on Michael Clayton ikkagi sisuliselt peavoolufilm. Gilroy teine lavastus (antud film on ta debüüt), Duplicity, oli mu mäletamist mööda temaatiliselt üsna sarnane korporatiivfilm, kuid sinna oli juba hulgim romantilist seikluslikkust juurde pandud, kusjuures nii vastuoluline kui see ka pole, siis sihkse meelelahutuslikuma lähenemise aluseks on taolistes filmides ikka see, et peategelased on veelgi robotlikumad korporatiivorjad. Debüüt on Kahepalgelisusega võrreldes ikka mõnusalt tõsine ja asine.

Tõsine ja asine küll, kuid mitte eriti meeldejääv film. Mu meelest läks lavastaja, kes on ühtlasi ka stsenarist ehk veidi peategelase suhtes alt. Michael Claytoni asemel võinuks filmi pealkiri/peategelane olla Arthur Edens. Clooney küll teeb suht hea rolli, ei edvista mõttetult ega midagi, kuid Tom Wilkinsoni vastu ta küll ei saa. Samas, kes teab, võibolla oligi Michael Clayton loo keskmesse toodud mingis (enese)iroonilises Richard Aldingtoni "Kangelassurma" võtmes, sest Clooney kukub protagonistina ju sisuliselt läbi, kuigi jah - filmi lõppu on poogitud üdini ameerikalik kohtudramaatiline lahend, kus Clayton päeva päästab. Ent enne seda on ta nagu tiba juhmivõitu, elus suuresti läbi kukkunud tüüp (lahutus, võlad jne), kes küll oma rolli madalakastilisust igati hoomab, kuid kes siiski ei suuda näiteks Edensit päästa jne. Kõikvõimetus annab nimitegelasele küll tublisti realismikrediiti juurde, kuid mu meelest ei hakka see realistlikkus väga hästi tööle, sest Clooney on kuidagi hoopis teisest puust tegelane. Ta kuvand lihtsalt nõuab absoluutset õnnestumist ja juhul kui ta mängib mingit ebaõnnestujat (nagu neis paaris Coeni filmis, kus ta on peategelaseks olnud), siis teeb ta seda nii kirkalt ja väljapaistvalt, et tema tegelaskujude ebaõnnestumised transformeeruvad tema tegelast tähelepanuväärseks muutvaks "karakteriks", mis omakorda on taaskord absoluutne õnnestumine. Ent Michael Clayton pole nagu ei see ega teine absoluutse õnnestumise äärmus, vaid jääb (tundub, et sihilikult) kuskile halli vahepealsusesse. Nii et hollivuudlik staariformaat rikub selle filmi ära - küllap seepärast see kangelaslik lõpplahend filmile vägisi juurde poogitigi. Kui Clooney asemel oleks Michael Claytonit mänginud näiteks William H. Macy või Steve Buscemi või keegi teine sihke, siis oleks selle film võinud tõeliselt tabamatuks šedöövriks muutuda.

1. oktoober 2011

2011-10-02T23:48:00.002+03:00

"District 9" (USA/Uus-Meremaa/Kanada/Lõuna-Aafrika Vabariik 2009, rezh Neill Blomkamp). Noore Kanadas elava lõuna-aafriklase debüütfilm (ta on ise ka nii loo kui ka stsenaariumi autor). Kogu see edu, mis sellele filmile sülle sadas on täiesti ärateenitud. Kui nüüd mõned Strugatskite asjad välja jätta, siis mulle ei meenugi ulmet, kus tulnukad ei ole ei head ega halvad, vaid lihtsalt teistsugused. Eks paljuski olegi ju District 9 sama lugu, mis "Väljasõit rohelusse", kuigi ega vist lavastaja seda lugenud/vaadanud pole ja on alateadlike inspiraatoritena nimetanud paraku hoopis igast terminaatoreid ja robokoppe. LAVis alati kuum ksenofoobia ja segregatsiooni teema mängiti lahti lihtsalt laiemas taksonoomilises raamistikus. Korporatiivselt ahned valged inimesed vs kurjad Nigeeria neegrid vs koduteel toppama jäänud pealtnäha äpuvõitu tulnukad. Tegevuspaik oli kah tiptop - need LAVi getokvartalid ongi tõeliselt filmogeenilised urkad. Kõiki neid õnnestunud valikuid ei viitsi siin üles lugeda. Põhiline on see, et nõrku kohti sisuliselt ei ole. Igati terviklik õnnestumine. Lõpu võitlustseenid muidugi olid, nagu ikka, tüütult pikad. Aga lõpp ise oli täpselt õiges kohas. Olgugi, et otsad jäid laias laastus lahti, ei tundunud lõpp järjetegemise eesmärgil sedasi konstrueeritud, vaid oli ikkagi sisulistel kaalutlustel.

30. september 2011

2011-10-02T22:34:00.003+03:00

"The Beaver" (USA-Araabia Ühendemiraadid 2011, rezh Jodie Foster). Kuradima hea film! Lugu polegi iseenesest midagi väga erilist, selline väike depressiivne perekonnalugu, aga teostus on väga hea. Ei punnitata igasse olukorda seda tüüpilist hollivuudlikku pseudopinget - inimsuhted on Kopras küll ülimalt traagilised, kuid dramaatikaga ei keerata vinti üle, pigem on seda vähe peale keeratud. See võimaldab muidu nii süngetel teemadel jutustamist väga helgelt esitada. See film pakatab siirast helgusest, mis minusuguse sentimentalisti ehk ära võluski. Lisaks ei pakuta üle seksuaalsuse (ka selle asemel kujutatakse sihkest helget lähedust) ega naljaveeretamisega. Kõik on ülimalt loomulik. Pealegi, kui filmi sisuliselt põlistab kopsimist kui kõike heakstegevat protsessi... ühesõnaga, raske on üldse midagi mittepositiivset esile tuua. Võib-olla õige pisut lõpp venis, ja mõned plot'i-võtted kaldusid liialt hollivuuditsemisse. Aga kuna üldpilt oli nii võimas minu jaoks, siis mind muidu üsna kergesti marru ajavad asjad ei selle filmi puhul häirinud. Või siis mu bipolaarsus süveneb... Esmavaatamise elamus oli tugev, et ma vist pean "kainema" hinnangu saamiseks Kopra uuesti üle vaatama. Hetkeseisuga läheks minu parima filmi oskar küll Koprale, kuigi karta on, et see ei pääse nominatsioonidele ligilähedalegi. Ahjaa, muusika oli kah väga hea.

28. september 2011

2011-09-29T16:22:00.003+03:00

"The Way Back" (USA-Araabia Ühendemiraadid 2010, rezh Peter Weir). Austraalia lavastaja poolt peamiselt Marokos ja Bulgaarias üles võetud USA ja Araabia Ühendemiraatide film Siberis vangis olnud poolakate (mängivad inglane ja rumeenlased), venelase (iirlane), lätlase (rootslane) ja ameeriklase (ameeriklane!) jalgsi põgenemisest läbi Venemaa, Mongoolia ja Tiibeti Indiasse. Ma nüüd ei oska otsustada, kas see internatsionaalsus näitab Teise maailmasõja ja kommunismiohvrite kannatuste rahvusvahelisust, või siis sundisid seda päritolupaljusust peale produtsendid, et võimalikult palju maid ja rahvaid seda filmi natukenegi iseenda omaks peaks ja masse kinno meelitaks. Kaldun skeptiliselt pigem viimase variandi poole.

Aga see kõik ei tähenda, et film oleks nüüd halb. Kriitikud küll kurdavad, et suuri emotsioone oli vähe, aga mulle just meeldis, et film oli pigem "väike" ja ei hakatud mingit maailmarevolutsiooni sinna sisse kirjutama. Mu teine, ja veelgi skeptilisem mõte liigubki nendel radadel, et enamik kriitikuid lihtsalt ei hoomanud selles filmis näidatud inimkannatuste määra. Nad ei tea, mis tähendab mägedes lumetormi kätte sattumine, mis tähendab nädalate kaupa mööda metsi vantsimine, mida tähendavad nälg ja janu kõrbes. Nende meelest peab koguaeg kurtma ja kriiskama, et küll on külm, küll on halb, küll on raske, et muidu pole kannatused nagu need päris õiged. Sedasorti ekspressiivsus kaob taolistes olukordades õige kiiresti. Tänapäeva survival-narratiiv peavoolumeedias on ju ära põgustatud. Mingi tüüp kimab kahe päevaga läbi džungi, üle mäeaheliku vms ja siis täiesti deklaratiivselt joob seal omaenese kust ja sööb ussikesi. Samas kui see õige ellujäämine hakkab pihta alles pärast paari esimest nädalat. Kui juba Gibsoni romaanides kukuvad ülimalt treenitud kangelannad pärast mõnetunnist liikumist oimetuna pikali, siis mul puuduvad igasugused illusioonid selles osas, et mida üks arenenud riigi filmivaataja ajafaktori määratust olulisusest kannatuste kontekstis mõikab. Kosinski "Kirgas lind" on nende meelest küllap lihtsalt absurdne väljamõeldis. Ega ma pole ise teab mis paadunud matkasell, aga lumetormi kätte olen ma polaarjoone taga keset talve mägedes sattunud ja nädalate kaupa metsi mööda vantsinud kah (sh ka Baikali ääres), ning viimasel ajal on välitööd pidevalt kõrbe- ja poolkõrbe aladel olnud. Seega mingid aimdused mul neist asjust justkui on.

"Tagasitee" on väga hästi läbi mõeldud ja detailselt teostatud film. Ei ole nii, et pärast nädalate ja kuude kaupa poris ja kõdus nälgides aelemist ilmutakse metsaservale roosapõskselt ja värskeltraseerituina, kustud-pestud-kammituna, nagu paljudes hollivuudi filmides seda alatasa ette tuleb. Antud filmis on ikka räppa ja rääsa, paistetust ja veritsemist. Ega parima meigi oskari nominatsioon ju niisama kätte ei tule... Lisaks oli (gu)laagrielu kujutamine mu meelest suhteliselt adekvaatne, platnoid olid ikka tõeliste retsiilõustadega venkud, ja venekeelne jutt mittevenelaste suust kostus ühe USA filmi kontekstis kuradima hästi - eriti oli Colin Farrell selles osas vaeva näinud. Ta suutis isegi laulu jorutada vene keeles. Ja taoliste filmide puhul alailma probleemiks olev dialoogikeele valik oli kah seekord täitsa hästi lahendatud. Rääkimata sellest, et filmil oli kuradima ilus tervikut moodustav lõpplahendus. Mind isegi ei häirinud see, et filmi aluseks olev lugu on suure tõenäosusega ühe Poola ohvitseri väljamõeldis (tõsi, film ainult tugines sellele jutustusele, mitte ei olnud selle põhjal tehtud). Nojah, päris nii mõjus The Way Back polnud, kui Kurosawa Dersu Uzala, aga siiski üle pika aja film, mida vaataks kunagi veel.

25. september 2011

2011-09-26T16:30:00.002+03:00

"Horrible Bosses" (USA 2011, rezh Seth Gordon). Samamoodi, nagu Bad Teacheri puhul on ka filmi kõige paremini iseloomustav omadussõna kohe pealkirjas olemas. Algus oli antud filmis isegi paljutõotav, st ei tekkinud kohe soovi facepalmida. Pealegi ju nagu eeldaks, et kui Kevin Spacey mängib, ja veel teisedki täiesti arvestatavad näitlejad, et siis nagu kohutava saastaga ikka tegemist olla ei saa. Aga ei. Esimesed pool tundi oli täiesti vaadatav, ei midagi head ega meeldejäävat, aga siiski vaadatav, kuid seejärel hakkas pihta mingi totaalne debiilsus, mis kuni filmi lõpuni järjest hoogu üles keris. See oli kohutav ka isegi siis, kui kogu see jalaga-perse "huumor" välja filtreerida filmist. Suvaline narkouimas puberteet käitub kah sisukamalt, kui need kolm filmi peategelast. Filmi õige pealkiri peaks pigem olema Horrible subordinates vms.

24. september 2011

2011-09-26T16:02:00.002+03:00

"Pangarööv" (Eesti 2009, rezh Andrus Tuisk). Mul mõlkus seda filmi vaatama asudes meeles peamiselt need väited, et tegemist on täieliku saastaga ja kui mitte üldse terve eesti kino ajaloo, siis vähemalt aasta halvima filmiga. Eks tänu neile "eelteadmistele" oli löök pehmem... "Soovide puuga" võrreldes oli "Pangarööv" ju täitsa okei. Vist. Peavoolu meelelahutuse nišis polnud ta nüüd nii sugugi kehvem kui mingi keskmine Hollivuudi viiekümnes spin-off Easy Riderist või mingist Tarantino/Rodriguez'est. Inglise keelt mitte nii hästi oskavana ehk ei hooma, et ka neis filmides on dialoog klišeedest kubisev lame jura, ning eriefektid ja tagaajamised varjutavad süžeelist debiilsust küllap paremini kui neutraalne loodus. Pangarööv on suures plaanis igati mõistetav lugu, aga väiksemates skaalades läheb asi jamaks ära. Dialoog pole tõesti suurem asi, aga mind häiris kõige enam tegelaste psühholoogia. Ma ei saanud enamuse ajast aru, mis neid just nii tegutsema pani, nagu nad situatsiooniti tegutsesid. Jah, laias laastus oli selge, et eksvang otsis uut elu ja poiss võimalusi luuseriksolemisest pääsemiseks, ning see tibin otsis lihtsalt lolli, kuid konkreetsetes situatsioonides oli tegelaste mõistusele justkui kott pähe tõmmatud ja ekraanil sahmisid mingid kehandid huupi ringi, jagades matse ise matsu jagamata. Vähemalt ilusaid looduspilte oli näha...

23. september 2011

2011-09-25T01:53:00.004+03:00

"Louie" (USA 2010-, kreaator: Louis C. K.). Ok, esiteks ma ütlen kohe ära, et koos treileripargipoistega on see kahtlemata minu jaoks kõige parem sarjaelamus 2011. Ma mõtlesin pikka aega, kas selle põhjuseks on ehk see, et peategelane on nii kuradi sarnane ühele mu sõbrale, kes kah punase tiba kiilaneva peaga on, ning kellel on kaks last (siinkohal loomulikult kuumad tervitused Tannule). Aga ei, ma jõudsin järeldusele, et see sari meeldib mulle ka sellest sarnasusest hoolimata. Lõpuks ometi on ekraanil mees, kes räägib nagu asjad on, ning kuigi see kõlab väga jürilinalikult, ja teisalt äärmiselt vulgaarlabaselt, siis ometigi see toimib. Võib-olla ma olen naiivne, aga mulle avaldab iga korda sügavat muljet, kui ma ekraanil inimest näen. Louis C. K. avaldab oma siira ja sirgjoonelise meheksolemisega ikka rämeldalt muljet. Jah, tal on bioloogiast tihti väärastunud arusaam (et linnud situvad ja kusevad eraldi jne), kuid üldjoontes on ta täpselt see tüüp, kes oma puhta talupojamõistusega hoomab elu sügavamaid hoovusi ja suudab neile näpu peale panna ka siis, kui ta põhjustavaid mehhanisme ei tunneta.

Louis C. K. õige nimi on Louis Szekely, kuid ta pole sugugi puhtalt ungarlane. Vanavanemate tasandil on ta iiri-mehhiko-ungari-juudi päritolu ja sellised inimesed elavad loomulikult New Yorgis. Ta on tiba üle 20 aasta stand-up koomik olnud, hakates sellega tegelema otse pärast keskkooli, ja noh, nii ta läks. Abiellus, sai kaks tütart, lahutas, ja sari saabki alguse 2010. aastal, mil ta nii umbes aastakse lahus on olnud ja lapsi naisega pooleks jaganud. 13 osa per hooaeg ei kujuta endast muud, kui 50% tema etteasteid kuskil keldriklubides ja 50% dokumentaalsusemaigulisi lavastusi ta elust (need numbrid on terve sarja, mitte episoodide lõikes). Nii et natukene Seinfeldi moodi see on, siinkohal tuleb kindlasti seda mainida. Aga Louis C. K. on ikka täiesti teine mees, kui Seinfeld. Ehk et vormiline sarnasus küll, kuid mitte mingit sisulist sarnasust.

Ma olen küll üle kümne aasta tast noorem, aga samastamispotentsiaal realiseerub peaaegu sajaprotsendiliselt. Ta lihtsalt nii otsekoheselt räägib ära, nagu asjad on, kuigi jah, peaaegu vist sundusliku ropusuulisusega väljendab ta seda nii nagu üks USA stand-up koomik seda ikka teeb; eriti esimese hooaja esimeses pooles, kus pidevalt mainitakse aidsihaigeid beebisid ja muud selle maailma "roosat udu". See sakib, aga seda on vähevõitu ja ainult alguses, nii et 26 osa jooksul unus see täiesti ära, sest teisel hooajal sihkest jura sisuliselt enam polnud kah. Ma arvan, et ma pole iial ühegi teise ekraanilt nähtud tegelaskuju suhtes tundnud, et vat selle inimese sõber võiks külla olla. Küllap see nipp on selles, et ta mängib puhtalt iseend. St ta julgeb oma nõrkusi väga inimlikul moel lagedale tuua. Lisaks tugevustele siis.

Mis on selle sarja puhul unikaalne, on see, et argiseid tegevusi kujutatakse seal täiesti argistena ja kõik väikesed stseenid elust on justkui nii nagu nad ka päriselt kipuvad olema/tunduma, ning nende stseenide põhjal moodustub ometigi mingi totaalselt nihestunud ja peaaegu sürreaalne maailm. See on kohutavalt mõjus. Ning teine suur pluss on formaadipuudus. Formaat on üks kole asi, mis lämmatab nalja seal kus võimalik. Tavalises sitcomis on samamoodi mikrosekundilise täpsusega punchline'e ette ennustada, kui maitselagedas saksa hevi metalis kidrasoolode algust. Küllap see tekitab head turvalist ja tuttavlikku roosat mulli, mille sees on puhas ja palju asju, aga milleks kurat mul seda turvamulli ekraanilt tarvis hankida on. Selle tekitamiseks on ju nagu elu ise, mitte selle üleprodutseeritud kajastused. Louie's ei ole peaaegu üldse formaati, kui tiitrid välja jätta. Pole kohustuslikku lokatsiooni, kohustuslikke veidraid sõpru, kellega sa monogaamsetes suhtlemissuhetes oled, ja muud säärast. Kinnisformaadi puudumise tohutu pluss tõestus mulle ära pärast seda, kui ma tirisin Louis C. K. eelmise sarja, "Lucky Louie", mis oli tõeliselt kivistunud formaadis sitcom, ja hoolimata samast sarjaloojast, produktsioonitiimist ja näitejateansamblist suutsin ma seda vaid paar osa vaadata. Louie'ga võrreldes oli see lihtsalt NII halb.

19. september 2011

2011-09-21T01:59:00.003+03:00

"Bored to Death" (USA 2009-, kreaator: Jonathan Ames). Vaatasin ära Johathan Amesi polüego paraadi teise hooaja. Sest niipalju, kui ma nüüd lahti seda teemat hammustasin, siis sarja kõik kolm peategelast: naiivne amatöördetektiivist noorkirjanik, luuserist koomiksijoonistaja ja vananeb rikas pleiboi on mingil määral Amesi enda alter egod. Jason Schwartzmanni kehastatav noorkirjanik kannabki sarjas Jonathan Amesi nime ning sarja tegelase esikromaan sama nime, mida Amesi esikromaan. Päriselu Amesil on ka tugev koomiksikiiks ja küllap siis ka äparduslik pool, keda kehastab Zach Galifianakis. Ning Ted Danson on päris-Amesi enda seksuaalsetest seiklustest eneseiroonilisi kolumneid kirjutav elukapten. Neil kõigil on igav ja sestap nad tegelevad švipsis (mitte kunagi purjus) ja kanepist pilves peaga kõiksugu leebete totrustega. Sisuliselt prokrastineerib Ames üheaegselt kolmes paralleelisikus ja puhtalt kvantitatiivsetest kaalutlustest lähtudes peaksin ma Jerome Klapka Jerome'i asemel just tema käesoleva blogi iidoliks ja käilakujuks võtma. Aga ma siiski ei tee seda. Olgugi, et seda taotluslikult tühist jantimist esitatakse minu meelest väga kenasti läbi mõeldud film-noir'i stilistikas, siis Jerome'iga võrreldes jääb Amesi(de)l sihksest korralikust prokrastineerimisjonnist puudu. Kui tuttava lapsed neid hommikul liiga vara üles äratavad oma käraga, siis ei ole Amesi(de)l džerõumilikku tunnet, et talle ollakse pisut võlgu. Aga küllap seda tuumakat prokrastineerimist saabki vaid kirjasõnas esitada, sest näiteks Larry Davidki ju Curb Your Enthusiasmis sisuliselt muud ei tee, ja ta teeb seda tõelise juudi jonniga, kuid siiski pole see primaarne põhjus, miks see sari mulle meeldib. Surnuksigavlejate puhul pole ka tegevusliinide komponeeritus nii elegantne, kui Innutalitsejate puhul, sestap nii hirmus sügavat muljet see teine hooaeg mulle ei jätnud, kuigi päris muhe vaatamine see lõppkokkuvõttes ikkagi oli.

Sue Townsend "Adrian Mole: The Prostrate Years" (Penguin Books 2010, 432 lk). Järjekordne Adrian Mole. Ma olen vist selle sarja peaaegu tervikuna läbi lugenud. Üks raamat on vist vahelt jäänud - "Cappuccino aastad" vms. Esimese põhjal õppisime me vahetult pärast taasiseseisvuse saabumist inglise keelt. Inglismaalt saabus hunnik kasutatud eksemplare ja iga oli kah täpselt paras, nii et nii ta läks. Siis järgmised (Tänapäeva tõlkeõnnetused) olid poes kümpa (ikka vanas rahas) eest allahinnatud riiulis ja võtsin needki ette. Ja üsna vahetult enne blogipidamise algust ostsin kuskilt Saksamaa lennujaamast selle seni eelviimase - Weapons of Mass Destruction, mis oli üllatavalt naljakas. Ent nüüd need Masenduseaastad olidki juba tõeliselt masendavad. Halvas mõttes siis. Mole'il avastatakse eesnäärmevärk ja see pealkirja pun on vaata, et ainus hea nali üldse kogu selle 400+ lk raamatu peale. Umbes samasugune inertsikirjandus, nagu Kettamaailma lood jne. Peldikuraamatuks käras ja sellest naelast kah kahju pole, mis ma selle eest Oxfami jätsin, aga see on ka kõik. Tahaks seda kaanepildil praalivat Daily Maili ajakirjanikku nüüd näha, suu pinde täis...

17. september 2011

2011-09-19T01:13:00.002+03:00

"The Closer" (USA 2005- , kreaator: James Duff). Proovisin seda, juba 7ndat hooaega jooksvat sarja vaadata vist eelkõige seepärast, et seal mängib JK Simmons, kes Oz'is vana head Schillingeri mängis ja ma lihtsalt lootsin midagi sama nihestatut. Aga ei miskit. Suutsin ära vaadata kaks hooaega ja ta jäi täiesti halliks suit'iks. Peategelast oli küll püütud jubedalt keeruliseks ajada - tema lõunaosariikide päritolu lüpsti igal võimalikul viisil, aktsendist kuni keerukate suheteni vanematega jne jne. Lisaks püüti määrida talle mingit kaheliolekut peale -e t ühest küljest vaheda analüütilise mõistusega uurija ja teisalt oma asju pidevalt kaotav ja alatasa punastav käpard. Jama on selles, et neid faase segati liiga palju kokku... üks hetk võtab ta ülekuulamisel mingil maffiabossil natist kinni ja tambib ta oma sõnadega mutta ja kümme sekundit hiljem ebaleb ta koridoris mingi tühise asja pärast ega saa sõnagi suust. Justkui puuduks tal igasugune emotsionaalne attention span. Lisaks ilmusid sisse tavapärased politseisarjade idiootsused, nagu see, et kõik koguaeg kiruvad, et miks jälle meie selle mõrva omale kaela saime ja siis järgmisel hetkel astuvad nagu üks mees selle eest välja, et keegi teine case'i üle ei võtaks. Ja mis muidugi peamine - kõik need mõrvad lahendab peategelane täiesti rutiinse mustri järgi. Kuidagi väga igavaks kipuvad need ülekuulamise ajal mitte sõnagi lausuda lubanud kahtlusaluste südantlõhestavad ülestunnistused. Kuidas nad seda halvas mõttes rutiinset kummi küll seitse hooaega venitada suutsid, jääb üsna arusaamatuks. Peaks ehk mõne viimase hooaja osa tirima ja vaatama, kas midagi on muutunud. Täielik krimiseep.

16. september 2011

2011-09-19T00:04:00.002+03:00

"Mängija" (Eesti 2008, rezh Kaupo Kruusiauk). Nagu ma tegelikult eeldasingi, osutus Ehlvest endast tehtud dokfilmis tibake sihkseks kibestunud nohikutüübiks. Küll liigub ta vähemalt filmi kronoloogilise lõppetapi alguses (ehk seal, kus arhiivilindid otsa saavad ja tegevus tänapäeva jõuab) üsna põnevas keskkonnas - mingis Baltimore'i agulis. Need mõned loetud minutid, kui näidatakse, kuidas ta kohalikust poeurkast suurte getoneegrite vahel sõbralikult trügides õlut ostab ja hiljem eriti suurele neegrile kodus malemängu õpetamise ajal tõelist getogrilli ajab. Need The Wire amüsantsed paralleelid küll lõppesid üsna ruttu otsa, sest ta kolis sealt korterist ära ja jäigi segaseks, et kuhu siis õieti. Ameerika glamuuritaguse argielu näitamine oligi vahest kõige huvitavam osa filmist. Näiteks Ameerika Ühendriikide meistrivõistlused oma täielikus vanunud plastiku lehases madalalaelises lohutuses, või siis kuidas mingi väiksema turniiri korraldaja rehkendust teeb, et Ehlvestile seekord auhinnafondist (mis asub korraldaja pedekotikeses) kohe üldse midagi ei jagu.

Lisaks Ehlvesti Jaanile said pikemalt sõna ka tema ema ja eriti isa, kes küll rääkis mõistlikku juttu, aga tegi seda väga kuivalt ja pikalt. Talle vist meeldib väga monolooge pidada. Jaani enda jutt on üsna katkendlik ja suuresti iroonilisuse ja (suht kehvasti välja kukkuva) naljatamise alla maetud, nii et minu meelest portreefilmi tegelaskuju päriselt ei avanenud. Kõige paremini annab seda vast edasi tõik, et ta vennast pole üldse juttu. Ometigi ju selle dokfilmi ülesvõtmisest vähem kui aasta varem suri ta vend tal külas olles ära. Ma kujutan ette, et see võis väga paljuski mõjutada tema otsust Eestisse tagasi kolida (millega film lõppebki) ja nüüd kuskil Saaremaa taganurgas omale Ottomari nimelist mantlipärijat treenida. Arvatavasti tahtis lavastaja teha puhtalt maleteemalist filmi, aga kui sa monteerid sisse peategelase pika jutu sellest, kuidas turniiridevahelistel aegadel elustress muudkui kogunema kipub (ja see oli peaaegu, et kõige avameelsem passus üldse terve filmi peale), siis pidanuks ikkagi ühe malevälise suurema stressiallikana Jüri ikkagi sisse tooma. Juhul, kui teda oma vend absoluutselt ei kottinud, siis küll... aga ma ei usu, et asjad nii olid. Ühesõnaga film jäi poolikuks ja ebalevaks ja portreteeritav suhtus sellesse veidi tõrjuvalt, ning ei avanenud.

13. september 2011

2011-09-14T19:43:00.002+03:00

"Men Behaving Badly" (UK 1992-1999, kreaator: Simon Nye). Olen viimasel ajal lapsepõlves nähtud sarju püüdnud üle vaadata. Läheb see eeldatult üle kivide ja kändude. Robin of Sherwoodi jätsin juba esimese hooaja pealt pooleli, "Neid võimatuid mehi" suutsin suisa kaks ja pool hooaega ära kaeda. Esimene hooaeg sellel sarjal nii hull polnudki. Sest seal mängis Martin Clunesi korterikaaslast Harry Enfield, kes, nagu alati, suutis päris huvitava karakteri luua. Teisest hooajast alates oli tema asemel Neil Morrissey, kes oli nii kohutavalt üheülbaline tüüp, et mul sai tema tobetsemisest õige kiiresti kopp ette. Clunesi mängitud tegelane oli tegelikult kah päris lahe, aga kogu selle sarja rikkus vist liialt triviaalne sisu. Mängiti selle peale, et lollide nägude tegemisest ja jalaga-perse huumorist piisab. Tervelt seitsmeks hooajaks piisas ja paariksarja õigused müüdi isegi USAsse. Näiteks Monty Phytonil nii hästi ei läinud.. hooaegu ainult neli ja USA versiooni pole (see oleks äärmiselt amüsantne...). "Need võimatud mehed" on tegelikult romaanil põhinev sari. Simon Nye oli ilukirjanduse tõlkija, kes hakkas servast ise kah romaane kirjutama ja Men Behaving Badly oli tema debüüt. Selle raamatu kasutatud eksemplare saab Amazonist ühe sendi eest ka osta. Selle teadmisega ongi hea lõpetada.

12. september 2011

2011-09-13T16:05:00.002+03:00

"Curb your Enthusiasm" (USA 2011, kreaator: Larry David). Sisuliselt on Talitse oma indu mu lemmikseriaal käigusolevatest. Uued hooajad tulevad üle aasta ja nüüd sel suvel oli siis kaheksanda hooaja kord. Paraku on sari tiba alla käinud. Tabamatus on üsna kaduma läinud. Kuni kuskil viienda-kuuenda hooajani olid pea kõik osad nii peenelt läbi komponeeritud, et iga osa lõpus tuli lagedale mingi täiesti vaimustav muster, mis ühtaegu oli pööraselt naljakas ja samas võttis oma veidrate seostega suu lahti. Seitsmes hooaeg rääkis Seinfeldi reunion-osa kirjutamisest ja filmimisest, nii et lasi suuresti selle peal liugu ja igast kuulsuste turjal jätkab ka kaheksas hooaeg. Suur Larry Davidi ja Curb your Enthusiasmi fänn Ricky Gervais on vast kõige kõrgemalt koteeritud osaleja, aga on veel igast Micheal J. Foxid ja loomulikult pesapallurid ja pesapall, kellest ja millest David kuidagi üle ega ümber saa. Nojah, seda komponeeritust on siiski ka kõige värskemas hooajas, kuid ehk vaid pooltes osades kukkus see tõeliselt hästi välja. Ülejäänud osades toetus huumor rohkem sihksele tüüpilisele vanameeste naljategemisele, mis, tõsi oli kohati päris terav, aga see on üsna teist sorti huumor ja tundus selle sarja üldises kontekstis tiba pidetuna. Kui sari nüüd jätkub, siis ehk muutubki see millekski George'i isa (no ikka Seinfeldist) sarnaste tegelaste jauramiseks. See perspektiiv polegi iseenesest nii tume...

11. september 2011

2011-09-12T17:04:00.003+03:00

"Palusalu" (Eesti 2009, rezh Kristiina Davidjants). Nii 6-8 aastase tatina oli üks mu lemmikraamatutest Lembit Koigi "Retk Eesti spordiajalukku", mida ma pidevalt lehitsesin. Rohkemgi veel kui olümpiaraamatuid, kus olid paiguti jube segadusttekitavad (loe: poliitilised) pildiallkirjad. Ja kui kõrvale jätta paar maratonijooksjat ja kergejõustiku raskema poole harrastajat, siis ikka peamised saavutused tulid raskejõustikus. Minu lemmik oli toona ikkagi Georg Hackenschmidt, sest ta oli kõige "kaubanduslikuma" välimusega, ja tegutseski suht interdistsiplinaarse spordimehena - lisaks kõiksugu veidratele maailmarekorditele (selja taga raskust hoides kükkimises jne) võitis võistlusi maadlusest kuni kõrgushüppeni. Maailma-Kristjan oli nii ääretult tagasihoidlik selle raamatu pildimaterjali hulgas... polnud tal lõvinahkset trikood suurte aurahadega ega johanneskotkalikku liiduvappi rinnal. Ja ega selles raamatus temast ka teab mis palju juttu polnud... paar lõiku mu mäletamist mööda ehk. Kaheksaselt hakkasin ma kossutrennis käima ja siis jäid teised spordialad üsna kõrvale.

Ülikoolis tuli viimaks tõsisemalt rammukatsumisega tegelema hakata. Üks mu kursavend, kelle ühikatoas ma aasta otsa illegaalselt elasin oli kulturist ja hirmsasti wrestlingust vaimustatud, ja teine mu kursavend, kellega ma kõige enam suhtlesin, oli just tulnud Kuperjanovi pataljonist aega teenimast, ning vaimustust kõikvõimalikest valuvõtetest. Pälsonis olid laiad koridorid ja neljases nurgatoas ka parasjagu ruumi, nii et enamasti, kui me seal tina panime, hakkasid nad kahekesi minu peal võtteid näitama. Edasipidi ilmus mu tutvusringkonda veel hunnik tegelasi Alatskivi kandist, kes peaaegu kõik olid Koosal maadlustrennis käinud. Ja kuigi päris maadlusest on see maal lõkke ääres jommispeaga susserdamine üsna kaugel, ning ega mina sellest osa ka ei kipu tavaliselt võtma, siis järjest rohkem olen ma maadlust hindama hakanud. Sirbis Palusalu ja Baruto filme paralleelselt arvustades vahendab M. Oidsalu Huizinga sõnu, et "tänapäeva teaduslik mõtteviis [on] mängulisuse tippspordis juba suretanud". Maadluses tundub siiski, et see päris nii ei ole. Tõsi küll, Karelinil on PhD, aga küllap ei mõelnud Huizinga päris seda "teadusliku mõtteviisi" all.

Aga film ise... 52 minti kronoloogiliselt arenevat suuresti arhiivimiaterjalil põhinevat dokki. Oidsalu nimetab filmi sisuliselt Paavo Kivise entsüklopeediliseks eneseväjenduseks, mis juba formaadist tingituna puiseks jääb. Mulle antud juhul see puisus väga meeldis. Klappis väga hästi Palusalu enda tammise maamehe jonniga. Lisaks puisusele oli film rahulik. Mindi rahulikult, ilma hüsteeritsemata üle õnnestumiste ja tagasilöökide, selle poolest käis filmi jällegi sama jalga Palusalu enda mõtteviisiga. Näiteks karjääri lõpetanud käevigastust mainiti vaid ühe lausega ja väga neutraalses kontekstis, et noh, läks nii ja kõik. Kahtlemata võinuks välja otsida "tunnistajaid", kes oleks filmi toonud ohjeldamatut kiljumist ja räuskamist, et puisust vähendada, et saaks seda ikka kanalkahe dokivoorus läbisegi Maailma kõige karvasema mehe filmiga näidata vms. Kui kellelgi millegi "emotsionaalsema" järele kripeldab, siis võiks teha näiteks tõsielulistel sündmustel põhineva mängufilmi sellest, kuidas Palusalu vene sõjaväest põgeneb. Kuidas ta Soome sõjavangi langedes kohe mitme maadluse olümpiavõitjaga kokku satub jne. Alusmaterjali on nii et tolmab...

Palusalu maamehelik rahulikku oli ikka tõeliselt austusväärne. Mul tekkis kohe tiba mage tunne enda pärast, et ma läksin kaugetele maadele kolmeks aastaks postdokki, samas kui tema sama pikast ja 40 miljonit krooni väärt olnud profilepingust loobus, et saaks ikka Pillapalul talu pidada. Nii lihtne ja elegantne lahendus tippspordi järgsele elule. Kui muidu kõikjal räägitakse, et sportlasel on jube raske karjääri lõpetada... et oled alles noor mees ja sisuliselt juba elu läbi jne. Maailma-Kristjani lähenemine oli täiesti paradigmat muutev. Mõnes mõttes võiks paralleeli tõmmata loomaaialoomadega. Kui tavaline empaatia paneb neile kaasa tundma.. et kotkas ei saa taevalaotusel tiibu sirutada ega gasell mööda savanni ringi sirgata, siis samas võib loomaaialoomade elu käsitleda nagu enneaegselt loodusliku valiku tippspordile lõpu tegemist. Kunagi Mihkel Mutt kirjutas sellest ühe ajaleheloo, mille põhjal vist Kivirähk oma novelli "Kotkas" kirjutas ja kus siis mõneti palusalulikku karussellist mahaastumise rauhhalisust kirjeldatakse. Filmi lõpus võttis üks Palusalu perekonnasõber kõik selle jube hästi kokku. No mis puine dokfilm see on, mis minusugusel küünikul heasüdamlikkuse kajastamisest pisarad veerema paneb!

Viimaks muidugi see, et filmi ajal liikus mõte pidevalt Pansole. Minu sõpruskonna ainsale olümpialootusele. Kes, tõsi on Palusaluga võrreldes linnaelu pahedest küllap rohkem nakatunud, kuid areneb samamoodi iga aastaga järjest enam tõeliseks maa soolaks.

10. september 2011

2011-09-11T05:02:00.002+03:00

"Source Code" (USA-Prantsusmaa 2011, rezh Duncan Jones). Nüpli suvekooli nime all toimunud tuttava kirjanduskriitiku sünnipäeva toimetistes (kui paljud saavad praalida sellega, et nende sünnipäevast ilmub toimetatud kogumik vms... tõsi see tundub tibake tuttava kirjanduskriitika suguvõsa traditsiooniks olevat, sest esimesena meenus ta vanaisa 85. sünnipäeva puhul peetud konvekas) pidin ma algselt kandma tiitlit "kultuurihuviline ulmesõber", või oli see "ulmehuviline kultuurisõber" - igatahes midagi sinnakanti. Selline määratlus väga üllatas mind. Sest kuigi suurema osa ülikooli esimesest enam-vähem viiest aastast töötasin ma ikka väga põhjalikult tuttava riigiametnik-sepa raamatukogu läbi, ja see koosnes üksnes ulmekirjandusest... seal oli praktiliselt kõik eesti keeles ilmunud ulme kuni siis enam-vähem eelmise aastatuhande lõpuni; siis viimased kümmekond aastat pole ma end üldse mingi ulmelembina tundnud. Tõsi, ma pole sellest žanrist otse distantseerunud, aga see on jäänud ikka väga tahaplaanile. Raamatutele on mul üldse vähe ligipääsu ja ulmefilmid tulevad valdavalt Hollivuudist ja käsitlevad kõiksugu superkangelasi, mis ei ole just minu teetassike ulmekandikul.

Kuid jah, viimastel aastatel on California filmimasinas popiks läinud ulme teine ots... see, mis ei kubise otse robotitest, ämblikmeestest, planteetidevahelistest relvastatud konfliktidest jne. Midagi palju subtiilsemat... mingid tulevikukujutlused, mis on hoolikalt reaalsuse maskiga varjatud ja mille tõeline pale filmi kestel siis vargsi nähtavale ilmub. Meenuvad The Adjustment Bureau, Surrogates ja tibake ka ehk Inception, veidi varasemast Primer jne. Ja muidugi Moon, mis nii kenasti tüüpilise ulmeka asemel ei keskendunud mitte tuleviku tundetule seksile, tehnoloogiatele ja märulile, vaid inimesele kõige selle keskel. Ma polnud sugugi üllatunud, kui pärast Source Code'i vaatamist avastasin, et see on Moon'iga debüteerunud Duncan Jonesi teine lavastajatöö. Rõhuasetused olid nii sarnased. Eriti reetlik oli see, kuidas ta kujutab armumist ja armastust... see ei ole vulgaarne ja kiimaline, nagu tavaliselt (eriti lähitulevikus), ent samas ka mitte naiivne ja lapsik (nagu lastemates ulmekates). See on tõsine ja siiras. Ilus ja samal ajal sisukas. Ühesõnaga väärtustatakse elu, mitte selle aksessuaare.

Nagu Moon'gi, käsitleb ka Source Code väga piiratud ruumi ja tegelasi. Mistõttu jõuab pooleteise tunni jooksul ekraanil peaaegu päris inimese moodi karaktereid näidata. Groundhog Day laadi sama ajaperioodi üha uuesti ja uuesti läbi elamine on suht kaasahaarav, olgugi et Source Code'i puhul oli attention span oluliselt lühemaks krutitud. Kuid kõikide seesuguste ajaparadokside ja mälujäävuste ja paralleelreaalsuste ja krt teab millega on alati see häda, et otsi on jõle keeruline kokku tõmmata. Sinna nahka läheb ka antud film. Üldine seisukoht on, et nii viie mindi jagu võinuks film lühem olla ja ma olen täitsa selle hinnanguga nõus. Mu meelest oleks võinud film lõppeda täpselt seal, kus peategelane on oma nö "viimases lähetuses" ja need kaks rongi jõuavad üksteisega kohakuti, ja just sel sekundi murdosa hetkel, kui saab selgeks, et plahvatust ei toimu - vat siis film ära lõpetada. Siis oleks tiptop olnud. Lõpust hoolimata see film meeldis mulle. Kohe päris palju meeldis. Sõda terrorismiga pole veel enne nii napp ja siiras olnud.

9. september 2011

2011-09-11T04:13:00.002+03:00

"Harry Potter and the Half-Blood Prince" (UK-USA 2009, rezh David Yates) & "Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 1" (UK-USA 2010, rezh David Yates). Jube raske ja narr on neist kahest filmist nüüd rääkida. Tegin reedel lühikese päeva tööl ja olin juba kell 5 kodus kindla plaaniga Potteri saagaga ühele poole saada. Kolm viimast faili olid kettal valmis ja hakkasin aga segaverelise printsiga pihta. Vaatasin selle ära, vaatasin ka surma vägiste esimese osa, aga siis tuli ilgem pauk. Ma oma teadmatuses arvasin, et Deathly Hallowsi osad on ühel ajal linastunud paarikud... aga ei, see teine osa tuli välja aasta hiljem ja pole temast dvrippigi veel - mu fail osutus cam'iks ja neid ma ei suuda vaadata. (Kui nüüd tagantjärele tark olla, siis loomulikult ei saanud need filmid ühel ajal ega isegi mitte ühel aastal linastuda. See oli totaalne naiivsus minu poolt. Ja mis seda põhjustas - infopuudus. In our day and age...) Ma olin juba nii üleskeeratud teadmisest, et ma saan selle asjaga sel õhtu ühele poole ja siis nii räige tagasilöök. Või olin ma üles keeratud ikkagi neist kahets filmist ja soovisin teada, et mis siis ikkagi lõpuks saab (kuigi eks ma laias laastus ju tean, et hea võidab kurja ja aiman, et ta teeb seda ohjeldamatult tobeda ja CGIst nõretava kepivõitluse abil)? See katkestus häiris mind niivõrd palju, et need kaks vastselt äravaadatud filmi kadusid kohe mingisse unustusse, sest kogu tähelepanu hõivas pettumustunne.

Vähesed mälukatked räägivad mulle järgmist: Need võlukepivõitlused on ikka liiga tobedad. Tore, et vahelduseks jälle argipäevale ja koolile keskenduti. Lendluudpall on vast kõige vaimunõdram asi kogu selles saagas. Selle kõrval tundub kogu see loitsimine vaata, et täitsa talutav. Romantika sissetoomine oli küllap paratamatu, aga see toimus kohati liiga punnitatult - igast sünged sündmused olid just aset leidnud vms, aga kimati kohe nurga taha miilustama. Peategelased vähemalt hakkasid inimesteks kujunema - Hermione polnud enam totaalne nohik-ninatark ja Ronist hakkas kah nagu midagi vormuma. Ta polnud enam absurdsetel momentidel hüsteeriasse kalduv ebaadekvaatne sabarakk. Läbi nende kahe filmi häiris mind pidevalt mõte, et kuhu see Hermione tolle ajasrändamise kella kaotas... miks see tal käepärast polnud (eriti seda põhjatut pauna arvestades, mis tal kaasas oli)? Sest selle abil oleks saanud hõlpsasti päevast päeva päeva päästa.

Eks selliseid õelaid mõtteid oli veel. Potter on ju lõppeks ikkagi produtsentide leiutis. Ses mõttes, et kui Rowling need viimased osad kirjutas, oli Potter juba koolides kas kohustuslik või keelatud kirjandus. Ja see produtsentide pitser kogu saagale on minu jaoks liiga tugev ja liiga selgesti tajutav, et ma saaks täiel rinnal neid filme nautida. Kibestunud küünik mu sees ei luba end välja lülitada. Kuid viimast filmi ära ootamata võin ma küll ikkagi öelda, et ma kartsin midagi palju hullemat. Eriti pärast esimest kahe filmi. Et see kõik läheb mingiks läilaks poleeritud ameerika käkiks kätte ära. Väga palju päästab juba see, kui enamik näitlejaist mitmesuguste Albioni aktsentides end väljendavad. Lastefilmide puhul tundub see eriti mõjus olevat.

8. september 2011

2011-09-09T19:36:00.003+03:00

"Harry Potter and the Order of the Phoenix" (UK-USA 2007, rezh David Yates). Viis seitsmest on kirjas. See tulilinnu ordu lugu oli päris okei. See tavapärane mugude kottimine käib küll juba ilgelt pinda - iga filmi alguse rikub see mu meelest ära. Aga siin filmis kotitakse usinasti ka omasid. Paranoiliselt oma võimu külge klammerduvad poliitikud, kallutatud ajakirjandus ja kõik see iseloomustab ka maagide maailma. Selline lähtesituatsioon muidugi on suht vastuolus selle sõnumiga, mida varasemad Potteri filmi laias laastus edastada on püüdnud. Noh, et võlumaailm on hullult lahe ja sõbralik traditsioonidel põhinev kodanikuühiskond, kus siis paar halba suguvõsa tõrvaniitidena asja huvitavana hoiavad. Et liiga utoopiaks ära ei kisuks. Nagu ikka, kubiseb film ülemäärasest arvutigraafikast, mille abil on püütud kujutada ruume ja elukaid, mis peaksid lapsi vaimustama ja küllap seda ka teevad, aga minusugusele vanale põhukotile lihtsalt tülpimust tekitavad. Kuid eelmise filmiga võrreldes olid tegelased siin oluliselt terviklikumad ja isegi arenesid, ning moraalijutlustamine veeres oluliselt humanistlikumaid radu pidi. Isegi pahad olid seekord keerulisemad. Näiteks see Stauntoni mängitud uus Tumedate kunstide õpetaja oli oma pahelisuses hoopis teistlaadne, kui senised Potterifilmide pahalased - ta oli rohkem sihke juhtival kohal kompartei ametnik vms, kelle tegutsemise motiivide lahtiseletamine on päris huvitav.

Bergraven "Till makabret väsen" (Hydrahead records 2009). Kunagi hallil ajal, kui Vikernes ja Euronymus veel sõbrad olid ja Deathlike Silence Productions Burzumi esimesi asju välja andis, siis kandsid nii albumid kui ka bändisärgid keelumärgi sisse pandud LaVey näoga logo, mille ümber oli neli eitust: no fun, no core, no mosh, no trends. Primaalne skandinaavia bläkk oli üdini ideoloogiatest prii, individualistlik ja oma loomingus lustivaba. Kui üldse mõni bänd esines, siis inimesed enamasti seisid käed rinnal risti ja kuulasid liikumatult. Aga sellist stoilisust jätkus vaid mõneks aastaks ja 90ndate keskpaigaks kippusid igast dimmuborigirid ja cradleoffilthid domineerima ning tuli moshimine ja coremine, trendid ja see kõik oli fann. Siiski metali avangardsetel äärealadel leiab siiani tegelasi, kes teevad bändi päris üksi või üsna üksi, teevad tõsiselt ja süvitsi muusikat, mis on mõeldud kõrvaklappidest kuulamiseks, mitte kuskil saalis lakkuspeaga kaasalämisemiseks. Malmö tudeng Pär Gustafsson oma Bergraveniga on üks sihkene. Plaat nimega "Õudsete helide poole" on Bergraveni kolmas ja seni viimane album. See on nagu Ved Buens Ende düstoopia urbanistlik versioon, täpselt selline muusika, mida minu vaimusilmas võiks teha see konstantselt oma toas istunud tüüp Moodyssoni klaustrofoobses filmis "Ett hål i mitt hjärta". Bergraven kõlab samasuguse klaustrofoobse ängistuse intensiivse ja atavistliku väljundina. Eks ma olen ise kah suht samasuguses ängistuses ja küllap seepärast see plaat mulle nii hirmsasti meeldibki.

7. september 2011

2011-09-08T05:08:00.004+03:00

"Harry Potter and the Goblet of Fire" (UK-USA 2005, rezh Mike Newell). See on nüüd küll üks õite veider spordifilm. Ja veel veidram on see, et 150 miljoni dollarilisest eelarvest hoolimata ei jätkunud pappi continuity'l silma peal hoidva tegelase jaoks. Nii hämmastav, kui see ka ei tundu, siis Chris Columbuse väljapuksimisega (seekord polnud ta isegi mitte enam produtsent) läks asi üksnes hullemaks. Karmid põhjamaalased tulid näiteks Bulgaariast, mis jääb teatavasti Hispaaniaga samadele laiuskraadidele. Miks kõik Potterit vihkama hakkasid, kui nad arvasid, et ta on oma nime tulepeekrisse pannud, samal ajal, kui Roni vennad seda teha püüdsid, siis elasid kõik neile kaasa? Kuhu see Potterivihkamine üldse äkitselt ja täielikult kadus? Potteri ja Roni tüli oli üldse täiesti absurdne. Kui filmi alguses jaurati rämedalt pikalt sellest, et on normaalne, kui keegi võistluse käigus surma saab, siis miks kõik nii kohutavalt ehmatasid selle sädeleva vampiiri surma peale, et ei kuulutanud isegi võitjat välja ja kogu film jäi seeläbi absoluutselt poolikuks? Jne jne. Lisaks polnud filmis ühtegi karakterit peale Potteri enda - kõik ülejäänud jäid täiesti üheplaanilisteks ja episoodilisteks kujudeks (selle kujukaks näiteks on kasvõi see, et postrile on mahtunud ka tšikk, kes terve filmi jooksul ütleb umbes 4 lühilauset, mis kõik on lihtsalt viisakusvormelid). Sest kõik need kaks ja pool tundi oli tihket äkšõnit täis pakitud... mis minu jaoks taaskord parajalt igava arvutimänguna tundus. Selle vahele ei mahtunud mingit tegelaste arengut, mitte mingit rutiinsemat sorti tegevust. Oli ainult üks koolitund, kus uus õpetaja kolme üdini keelatud loitsu näitas, nii et see polnud just teab mis igapäevaelu. Oeh. Asjade pooleli mittejätja, nagu ma olen; pole ma sugugi kindel, et ma nende Potteri filmidega lõpule jõuan...

5. september 2011

2011-09-07T00:38:00.003+03:00

"Harry Potter and the Prisoner of Azkaban" (UK-USA 2004, rezh Alfonso Cuaron). Lavastajavahetusest on ilmselgelt kasu olnud. Film on oluliselt parema atmosfääriga, kaamera liikus oluliselt huvitavamalt, nii et dünaamika polnud enam nii lapsefilmilik. Tõsi, natuke läks Cuaron selle atmosfääriloomisega liiale kah. Need üksikute arvutigraafiliste puulehtede langemine oli tiba üle võlli... või noh, õigemini arvutigraafika sakkis. Oleks midagi sellist päris puulehtedega filmitud, siis oleks teine asi muidugi. Ja muusikagi oli esimese kahe filmiga võrreldes märksa süngem ja mitte üldse jõululik, kuigi seesama John Williams oli ikka veel pukis.

Kuigi tegevustik oli juba päris põnev, siis stsenaarium ikka pudiseb veel päris usinasti. Näiteks kogu see esoteerikaprofessori liin jäi poolikuks ja arusaamatuks. Kui Harry klaaskuuli tagasi viib ja läbi professori mingi tume hääl õnnetust kaigub, siis kes kurat see oli? Ses mõttes, et ainus päriselt paheline tegelane oli ju see rotistunud mehike, ja tema ilmselgelt seda sõnumit ei saatnud. Selliseid kohti ja tegelasi oli veel (mis näiteks sellest Pettigrew'st üldse sai). Ja see iseloomustab üldist kontseptuaalset möödapanekut selles filmis - sellisesse rõskesse aeglasesse atmosfääri on püütud liiga palju tegelasi pressida. Tahes-tahtmatult ei jagu kõigile piisavalt ekraaniaega, mistõttu enamik tegelasi jääbki üheplaaniliseks, kuna neile ei anta võimalust areneda. Kõik need Ron'id ja Malfoy'd ja kasvõi Dumbledore ise - täiesti mõttetud statistid. Kuid mõttetute statistide kohta antakse neile way liiga palju ekraaniaega. Läheb jõle skemaatiliseks kogu see värk ära, kuigi tõsi - see kahekordne lõpu läbimängimine oli täitsa hea lahendus.

4. september 2011

2011-09-05T22:39:00.003+03:00

"Harry Potter and the Chamber of Secrets" (USA-UK-Saksamaa 2002, rezh Chris Columbus). Ok, see on juba täielik Hõumealõun. Muusika on seekord erakordselt jõululik, kahest ja poolest tunnist suurem osa kulub mingile nõmedale ameerikalikule jalaga-perse "lastehuumorile". See Dobbie-tegelane oli täpselt samasugune idiootsus, nagu Jar Jar Binks. Pidevalt puhutakse üles täiesti mõttetuid konflikte ja dialoogid kannatavad kohutava ploti-orjuse all. Stsenaarium oli üldse kohutavalt lünklik, üleminekud stseenide vahel nii abitud ja läbimõtlemata. Lihtsalt loodeti selle peale, et küll madistamine ja arvutigraafika järjepidevusele mõtlemise kõrvale tõrjuvad. Küllap paljudel tõrjubki. Ma olen igatahes ette veendunud, et see on kõige nõrgem Potteri film. Enam hullemaks ju ei saa lihtsalt minna.

3. september 2011

2011-09-05T19:21:00.002+03:00

"Bad Teacher" (USA 2011, rezh Jake Kasdan). Päris hirmuäratavalt sitt film. Veel mitu päeva hiljem olen suht sõnatu, ega oska midagi selle jama kohta öelda, mis trükimusta kannataks. Tõsiselt demotiveeriv film, mida kooliaasta alguse puhul vaadata. Stsenaristi nimi on Stupnitsky ja see nimi teda küll ei riku. Pigem tundub komplimendina. Ok, õpetaja on halb... ta on loll, ülbe ja muidu igati ebameeldiv tegelane, kes tahab kunsttisse omale osta. Ja filmi lõpus on ta täpselt samasugune ju... ometigi mängitakse seda välja nii, nagu oleks ta kuidagi muutunud, heaks ja südamlikuks vms. Aga tegelikult ju mingit muutust ei toimunud. Ta jäi samasuguseks vastikuks kitsarinnaliseks (vähemalt üks pun tuli ära...) sitapeaks. WTF moment oli antud juhul ikka suur ja erakordselt ebameeldiv. Ja kuna film oli erakordselt sitt, siis kõik need Freaks and Geeks'ide viited käisid pigem närvidele, mitte ei aidanud kannatusi leevendada.

"Harry Potter and the Sorcerer's Stone" (USA-UK 2001, rezh Chris Columbus). Mingis meeltesegaduses tõmbasin omale hunniku Potteri filme. Eks ma tahan kah ikka popp ja noortepärane olla. Meeme mõista jne. Õigupoolest ma esimest nelja Potteri raamatut olen lugenud. Aga sellest on oma 10 aastat ja suurt muud ma ei mäleta, et esimesed kolm olid jube maneerlikud, läbinähtavad ja melodramaatilised. Neljandas lõpuks nagu hakkas looma. Film oli muidugi veel hullemgi kui raamat. Juba see, et tarkade kivi asemel oli pealkirjas nõiakivi... selline jäme terminoloogiline möödapanek. Aga see selleks. Lavastajaga pandi ikka jubedalt mööda. Võtta rezissööriks tüüp, kes on seni teinud vaid erakordselt halbu ja idiootseid ameerika lastefilme. Nagu särk ja perse tuleb Chris Columbusega alati kaasa ka kohutavalt nilbe John Williamsi jõulutilinamuusika. Inglaslikkus siiski päästab selle filmi. Muidu oleks see liialt Üksinda kodus 7 vms. Eriti käis mulle pinda see lendluudpall. Milleks neil väljakupiirid maas olid näiteks? Rääkimata sellest, et sellistel kiirustel kuskil kõrgel õhus ja puitkonstruktsioonide vahel ringi uhada, üksteisele hokilikult sisse sõites ja sisuliselt mingite kaitsevahenditeta. Mälukas peaga mööda suurlinna motikaga arutult ringi kihutamine ilma kiivrita tundub selle mängu kõrval täitsa pro-life tüüpi valik... Üldse pakutakse igatsorti eriefektidega üle. Vähemalt minu jaoks. See malemäng seal lõpus läks näiteks lihtsalt tüütuks seepärast, et nii palju märulit oli vaja sisse toppida. Aga kuna peamised sõnumid käisid siiski õigete asjade kohta, nagu sõprus ja õiglus ja et asjad ei too õnne, siis lõppkokkuvõttes polnudki see nii hull film. Vahetult pärast Bad Teacheri vaatamist (ma pidin sellele kohe midagi peale võtma) tundus see suisa šedöövrina...

2. september 2011

2011-09-04T20:21:00.003+03:00

"The Sting" (USA 1973 rezh George Roy Hill). Kui ma tatikas olin, siis meeldis mulle väga Maverick Mel Gibsoniga. Sihke heas mõttes kergemeelne film kergemeelsetest tegelastest. Umbes samal ajal nägin ma poolikuna ka The Stingi, kuid kuna algust ei näinud, siis ei saanud ma suurt midagi aru, ja Mavericki kõrval tundus see ka üsna tõsine värk. Otsustasin oma aimdusi kontrollida. Mavericki ma eriti uuesti vaadata ei söanda, sest karta on, et see tundub labase jandina nüüd lihtsalt, nii et võtsin "Sutsaka" ette. Ei olnd midagi tõsine. Aga mitte ka kerglane. Spielimehed olid usutavad, pätid ja politseinikud sulandusid kokku, nagu 30ndate lõpu Chicagos ikka. Kuid seda õnneks ilma klišeelikuks muutunud automaaditäristamiseta ja muude ülevõlli asjadega. Isegi pealepressitud naissuhteid ei olnud. Film voolas väga mõnusalt ilma liigsete moraali- või muude sarnaste takistusteta. Heas mõttes meelelahutus.

1. september 2011

2011-09-02T18:27:00.002+03:00

"Thor" (USA 2011, rezh Kenneth Branagh). Hämmastavalt igav film. Kogu dialoog käib klišeelikus põgususes. Kõik tegelased on lihtsalt marionetid ploti lükata ja tõmmata, kusjuures plot ise on naivistlikult lihtsakoeline. Mida muud muidugi ühelt Marveli koomiksilt ikka oodata. Kogu selle kiiresti sähviva värvilise arvutigraafika ja minu jaoks tülpimust tekitavate kaklusstseenide taga on üllatav tühjus, mida ei suuda täita ei head näitlejad ega ka lavastaja. Põhjala mütoloogia peaks olema piisavalt tuumakas küll, et selle põhjale ehitatud süžee ja loodud karakterid oleksid veidikenegi intrigeerivad. Aga sittagi. Tegelased on suisa nii piinlikult pinnapealsed, et ükski neist pole meeldejääv. Asgardis kapatakse sellise tehnoloogilise taseme juures ikkagi hobustega ringi ja surematu kuningas otsib omale järeltulijat. Kohustuslik neeger mängib uksehoidjat - how convenient... Lihtsalt igav.

31. august 2011

2011-09-01T20:22:00.003+03:00

"Hall Pass" (USA 2011, rezh Bobby Farrelly & Peter Farrelly). Viimaks ometigi on Hollywood aru saanud, et Ida-Euroopa lokaalne integratsioonitemaatika on universaalne draamamudel ja seega potentsiaalne kassamagnet. Vennad Farrelly'd, tuntud kaamoselavastajad, on asja enda kanda võtnud ja esimene halli passi linnuke on väljas ja kirjas. Ja paari esimese kuuga tehti ka eelarve tasa ning kümmekond miljonit lisakski. Küllap käidi vähemalt viieste kolonnidena kinos seda kaemas. Great success!!!

Ricka i Freda snajež? Nagu tüüpilised mittekodanikud ikka, tegutsevad ka Rick ja Fred respektaabli bisnissi kaugetel äärealadel. Esimene neist tegutseb kinnisvaras (mis on ju ilmselge slängilühend sellest, et "varastad ja kukud kinni" vms, või patoloogiliste juhtumite puhul alternatiivselt tõlgendatav ka kleptomaaniana eriti suures ulatuses) ja teine tüüp pakub lihtsalt katust. Selline ebastabiilne elatusviis, milele lisandub trofeenaiste (sest nt Ch Applegate'i ei saa ju ometigi kuidagi teisel viisil käsitleda) tujutsemine võtabki elurõõmult tublisti lõivu. Ja mingi hetk kulmineeruvad pinged haripunkti. Filmi üsna alguses nii kahel peategelasel juhtubki. Ent just siis tulebki mängi geniaalne leiutis - hall pass. Sellele sotsiaalsele ventiilile juba võrdset ei leia. Milline vabanemine tuleneb näiteks teadmisest, et sa ei pea riigikogu valima! Halli passi olemasolu (taas)avastamise järel leitakse hulgaliselt immigrantidest sõpru ning hängitakse kiirtoidukohtades (mida peavad teadagi kes) ja kahtlastes ööklubides (mida peavad samuti teadagi kes). Mõned päriskodanikud küll püüavad nende tšillimist ja hängimist rikkuda, ent üsna edutult. Karistuseks asub üks peategelasteks peamise lustitakistaja emaga seksuaalsuhetesse. Ühesõnaga, tekkinud probleemid lahendatakse elegantselt ja nii, et mõlemad osapooled sellest mõnu tunnevad. Valitseb üleüldine entusiasm ja ohjeldamatu lõbutsemise meeleolu. Ning seda kõike tänu hallile passile! Integratsioon polnud nii seksikas isegi mitte Urve Palo ajal.

29. august 2011

2011-08-30T23:23:00.002+03:00

"The Mighty Boosh" (UK 2003-, kreaatorid: Julian Barratt & Noel Fielding). Kuigi numbrid näitavad, et seda sarja tehakse juba 2003. aastast saati, siis tegelikult pole seda kokku rohkem kui kolm hooaega, ehk 20 veidi alla pooletunnist osa. Värskeim hooaeg pärineb küll aastast 2007, kuid produktsioon on veel siiski lahti. Sest The Mighty Boosh pole pelgalt telesari. Barratt' ja Fielding alustasid selle show'ga juba 1998. aastal. Neil oli kambas veel Fieldingu vend Michael, kelle "Võimsaks põõsaks" kutsutud soengu järgi kogu see krempel nime saigi... Rich Fulcher ja seesama Ayoade, kelle Submarine'i ma just hiljuti vaatasin. Nagu ikka, kõigepealt esineti mingistes urgastes, siis mingi loomulikult mitu aastat jutti Edinburgh'i festivalile, seejärel saadi raadiosse saatesarjake ja siis korjas Steve Coogan nad tele jaoks üles. Pärast kolmandat hooaega on veel tuure tehtud, dvd'sid, plaate ja raamatuid välja antud jne. Ehk siis täiskomplektne inglise huumor oma kõikide tüüpiliste arengujärkudega.

Mighty Boosh on üsna montipüütonlik. Mingis nihestatud maailmas toimuvad üle võlli tegelastega poolsketšid. Punchline'idest enamasti hoidutakse, mängitakse rohkem situatsioonide jaburduse peale. Esimesel hooajal käib tegevus väikeses ja imelikus eraloomaaias, ja see on ka kõige konventsionaalsem hooaeg, edasi läheb asi juba oluliselt isevoolulisemaks. Käib pidev trippimine, muuhulgas pungi südamesse ja otsitakse maagilisest kõrbest uut saundi. Igas osas on ka muusikalised vahepalad, ja kogu muusika jazzist kuni elektrodiskoni on Julian Barratt' kirjutatud.

Tahaks The Mighty Booshi peaaegu mõõdutundetult kiita... peaaegu. Barratt' mängitud Howard Moon on näituseks täpselt selline karakter, millega end samastada. Ainult et Noel Fielding ei istu mulle lihtsalt eriti, ja Rich Fulcer kah mitte. Esimene on alati mingi debiilne pealiskaudne hipster (vt ka IT Crowd, Nathan Barley) ja teine mängib alati purulolli aktivisti (a la Snuff Box). Nad on veidi aega naljakad ja puha, aga vähemalt mind kipuvad suht kiiresti ära tüütama, sest edevus ja aktiivsus on isegi ekraanilt vaadatuna väsitavad. Tõsi, vähemalt Fielding suudab mõnes oma kõrvalrollis väga hea olla. Eriti kolmandal hooajal kuuna. See on ikka pööraselt jabur karakter. Aga enamasti nali nende kahe kätes just väga peeneks ei läinud, mistõttu jään oma kiituses siiski reserveerituks. Üldkokkuvõttes muidugi tiptop kraam!

27. august 2011

2011-08-28T18:54:00.003+03:00

"V for Vendetta" (USA-UK-Saksamaa 2006, rezh James McTeigue). Viimase kuu jooksul on mitmes kohas Guy Fawkes ette sattunud, ja kuna ma temast suurt midagi ei teadnud, siis otsustasin oma puudulikke ajalooteadmisi selles osas täiendada. Koomiksi põhjal tehtud ulmekat vaadates loomulikult. Kuigi lavastajapukki oli esmakordselt roninud keegi tundmatu australlane, teadsin ma sellest filmist siiski niipalju, et see on ikkagi sisuliselt vendade Wachowskite (või noh, kas neid enam vendadeks nimetada saab...) vaimusünnitis. Nemad kohandasid koomiksi stsenaariumiks, produtseerisid jne. Matrixi triloogia viimased kaks kolmandikku olid nii sita maitse suhu jätnud, et ega ma V for Vendettast midagi asjalikku ei lootnud. Eeldasin, et küllap see üks lapsik äkšõn olema saab. Küllap neist hirmmadalatest eeldustest tingituna see film mind nii positiivselt üllataski. Erinevalt vist pea kõigist superkangelastest oli V'l inimlikku sisukust. Ta oli küll üsna kindlates raamides, kuid samas ei pidanud elama rõhutatult nohiklikku või just pleiboilikku kaksikelu, nagu superkangelased tavaliselt teevad. Samuti olid V siseheitlused täiesti loogilised ja loomulikud. Mitte nagu Batmanil jne, kelle puhul need "ei tea, kas ma ikka üldse ajan õiget asja" mõttekäigud on alati täiesti sisutühjad ja kirjutatud filmi vaid selleks, et plotti nende abil dramaatilisemaks pöörata.

Lisaks muidugi V sõnavara, väljendusviis ja jutu sidusus ja sisukus jne, mis panevad ülejäänud superkangelased tõeliselt kahvatuma. See meeldis mulle kogu sellest teatraalsest toretsemisest hoolimata. Portman küll inglise tšikki päris välja ei mänginud, aga enamik kõrvalosalisi olid päris head. John Hurt tekitas tõelise 1984'liku atmosfääri, mis näiski olevat üks filmi peamistest allhoovustest. Uute hirmuäratavate sõnade ilmumine ja vanade heade sõnade tähenduste muutmine... see oli kõik Suure Venna vaimus, ja see polnud sugugi kõik. Stsenaarium oli muidu enam-vähem, aga paar asja häirisid. Esiteks see seksuaalvähemuste promomine. Mulle Fry väga meeldib, aga tema roll oli ikka way liiga läbinähtav algusest peale. Ja siis see lesbitšiki vahenovell oli kah liiga pikaks aetud, ja selle eesmärgid polnud nagu üldse filmiga seotud. Pigem tundus, et vend Larry kapist väljatulemiseks valmistas pinnast ette. Kogu see Portmani tegelaskuju vangishoidmise teema oli minu jaoks kah suht kiiresti selge. Ja seegi liin venis tiba liiga pikaks ja ometigi tundus samas liiga põgus. Algupärase koomiksi üks autoritest on selle filmi stsenaariumit imbetsiilseks nimetanud, aga päris nii hull asi polnud. Kui ma oleks koomiksit lugenud, siis võib-olla tõesti, kuid niimoodi taustsüsteemita vaadatuna oli see keskmise hollivuudi koomiksibaasil tehtud ulmemäruliga võrreldes täitsa ok. Küll mitte Sin City loomulikult.

26. august 2011

2011-08-27T23:49:00.002+03:00

"Submarine" (UK-USA 2010 rezh Richard Ayoade). IT Crowdi Mossi täispika mängufilmi debüüt. Mitte, et Ayoade mulle eriti näitlejana meeldiks, aga ta on hänginud (st mänginud) päris toredates, Chris Morrisega seotud sarjades. Ühelt Lononis kasvanud neegrilt nüüd sellist ürgbritilikku ääremaanostalgiat ma küll ei oodanud. Sihke Graham Swiftilik kaduvikuteema. Koloriit meeldis mulle hirmsasti, ja ka mõnusalt teraline oli film (digikaameraga sihkest juba ei püüa). Postri ülemises servas on küll Ben Stilleri nimi ja žanrimääratlus on komöödia, aga see on tiba eksitav. See on ikka rohkem sihke bildungsfilm, ja pigem kisub ikka draama kanti mu meelest. Stilleri mõjusid pole õnneks kusagil näha.

Peategelane, ca 15 aastane Oliver Tate oli tiptop karakter. Tema borderline kontrollifriiklus ja süstemaatilisus olid üsna karakterit defineerivad, ent ometigi ei mindud asjaga üle piiri. Olemus jäi ikkagi täiesti tavaliseks koolipoisiks. Ja ta vanemaid mängisid Sally Hawkins ja Noah Taylor, kes noh... mul on raske mingit paremat alternatiivi neile pakkuda. Hawkinsit ma olen siin ennegi kiitnud. Aga Noah Taylor... ta ikka kohe hirmsasti meeldib mulle. Allveelaevas mängib ta depressioonis merebioloogi, ja ta on oma rollis nii veenev, et võiks arvata, et ta ainult kannatavaid nohikuid mängida oskabki, aga ei. Näiteks Almost Famous'is oli ta ülimalt suhtlemisaldis ja energiline mänedžer. Amplituud on lai. Antud filmis toimis see Tate'de perekonna triangel tõeliselt hästi ja oli minu jaoks filmi kõige tuumakamaks osaks. Väike trikitamine montaažiga, juba eelnevalt mainitud nostalgianihkes koloriit, ja peategelase kaadritagune jutustamine muutsid Tate'ide pereelu kohati suisa Amelie'likuks romantiliseks fatalismiks.

Süžeeliine oli mitu, ent ükski neist polnud teab mis storytellingu kõrgpilotaaž... selline mõnusalt tagasihoidlik argine, kuid suurepärase atmosfääriga film, mis õige meeleoluga vaatamise puhul võib väga sügavale hinge pugeda. Kahjuks üks mu naabritest diskotas eile õhtul valjusti ja see üldiselt rikkus päris kõvasti mu vaatamisnaudingut.

25. august 2011

2011-08-27T00:01:00.002+03:00

"Hesher" (USA 2010, rezh Spencer Susser). Kui Everything Must Go's püüdis Ferrell oma näitlejatööga enda karjääri meinstriimile vastu ujuda, siis Hesheris teeb sama asja terve trobikond hollivuudi staare. Rainn Wilson on lohutamatus deprekas diivanilvedeleja, mitte tavapärane tragi ja koomiline tegelane; Natalie Portman on küll teinud igasuguseid rolle, ent mõttetut ja koledat tšikki pole ta mu meelest küll veel mänginud; ja siis Hesherit mänginud Joseph Gordon-Levitt, kes küll näiteks Brick'is mängis kah lõunerit, ei ole seni siiski päris nii kaugele veel nunnult naeratavast iluspoisist oma osatäitmistes läinud. Tõsi, ma pole nende kolme näitleja karjääridega nüüd viimse detailini kursis, aga isegi kui nad siin-seal on oma karjääri peavoolust kõrvale kaldunud, siis Hesheris on mu meelest ikkagi täiesti märkimisväärne hulk normist hälbimist akumuleerunud.

Aga hälbed on ju toredad! Vähemalt filmides... päriselus küll mitte - näiteks kasvamine koos vaimupuudega vennaga polnud sugugi meelakkumine. Kui ma peaks seda filmi ühe sõnaga kirjeldama, siis mulle turgatab esimesena pähe inglisekeelne sõna bleak (kõle, külm ja rõske, troostitu, lage; nurg). Tõsi viimane maakeelne vaste mulle otseselt üldse filmidega ei seostu. Aga see selleks. Filmis on Hesher küll nagu peategelase nimi, aga see tähendab slängis lihtsalt hevikat. Ja kuigi J G-L tõesti hevikat Hesheris mängib, siis on üsna ilmne, et tegelikult on kõige selle taga vana hea sümbolism. Hesher on filmis pigem kui mingi kaamosejumalus, või noh, õigupoolest meenutab ta tibake Vana testamendi jumalat, ja eks sinna suunda pani mõtted liikuma ka filmi lavastaja lokid ja nina. Lisaks kogu see tabamatuse ja salapärasuse loor, mis Hesherit räpa näol kattis. Tuleb ja jagab oma raevukat viha, ja üldse mitte nii õiglaselt. Ning J G-L mängis oma rolli üllatavalt hästi välja. Intensiivsust oli kohe päris mitme osatäitmise jagu.

Mind tibake häiris filmi pealkiri. Sest peategelane oli ju ikkagi see tatikas TJ, mitte Hesher, kes rohkem sihkest võtmekõrvalosa täitis. Aga noh, kui arvestada seda eelpoolmainitud sümbolismi, siis miks ka mitte. Las ta jääda. Tegevustiku poolest meenutas Hesher väga hiljutivaadatud Win Win'i, aga oli selle heas mõttes kaootilisem versioon. Ja see intensiivne kaootilisus tekitas päris hea õhkkonna, mis ongi Hesheri suurim trump, ja kohe päris kõva seejuures. Ühest küljest pani film nostalgitsema, kuid samas torkis ka teravalt, nii et kokkuvõttes tekkis üsna veider, ent huvitav tunne. Ma ise kuulasin tatist peast kõvasti varajast Metallicat, nii et eks seegi andis omajagu positiivseid noote juurde (pun intended).

24. august 2011

2011-08-25T18:17:00.002+03:00

"The Inbetweeners" (UK 2008-2011, kreaatorid: Damon Beesley & Iain Morris). Sisuliselt Freaks and Geeks'ide analoog, ainult et tegevus toimub Inglismaal ja tänapäeval. Tõsi, hoolimata sellest, et USA versioon lõpetati esimese hooaja poole pealt ära, samas kui Inglise oma on juba 3 hooaega käinud ja nädal tagasi tuli ka kinofilm välja ning MTV hakkab USAs sellest ameerika versiooni tegema, on Inbetweeners Friikide ja giikidega võrreldes ikka täitsa sitt. Seal on kokku umbes poolteist karakterit ja ülejäänud tegelaskujud on lihtsalt tüütud ja abitud inimfarsid, kes esitavad kogu oma verbaalse ja tegevuslikkuse arsenali paari esimese osa jooksul ära ja ülejäänud aja lihtsalt haibivad oma mõttetust. Rääkisin just oma tuttava kirjanduskriitikuga sellest, kuidas tekkis olmekirjandus, et kirjanikud astusid rahvavalgustuslikult ja moraalisuunavalt troonilt alla rahva sekka ja interakteerusid seal samalt tadandilt, aga järgmine samm allapoole on juba kah astutud, kus loojad langevad way alla igasuguse elementaarse vaimutasandi ja lasevad idiootsuse augus keskpärastel idiootidel enda üle irvitada. (Vau, ma just vist defineerisin meelelahutuse...) Ok, me võime ju pidada noorust hukkaläinuks, aga nii masendavalt ignorantsed debiilikud nad nüüd kah kindlasti ei ole. Lisaks kehvadele tegelaskujudele olid ka stsenaariumid väga nadid. Kui esimesel hooajal veel nagu midagigi oli, siis teise hooaja algusest saati oli iga osa selline, et esimese kahe minutiga oli selge, mis toimuma hakkab ja kes häbisse jääb jne.

21. august 2011

2011-08-23T18:18:00.002+03:00

"Everything Must Go" (USA 2011, rezh Dan Rush). Lavastajana debüteeriv tüüp on võtnud Raymond Carveri lühijutu, ise selle põhjal stsenaariumi kirjutanud ja väikese(eelarvelise) filmi teinud. Aga paraku ajab Ferrell kogu selle tasakaalu paigast ära. Mitte et ta ei sobiks sinna filmi, või et ei saaks hakkama... kõik on täitsa tiptop selles osas. Lihtsalt liiga palju segavaid mõtteid tekitab tema osalus. Või nüüd vähemalt takkajärge tekitab. Filmi ajal ma ei mõelnud selle peale üldse, sest film jooksis täitsa kenasti ja Ferrell ei staaritsenud ega pakkunud seal üle. Kui siis, pakkus ta pigem alla...

Lugesin filmi aluseks oleva novelli kah läbi. Õigupoolest on see lihtsalt laast, pildike. Mõned napid leheküljed. See film põhineb sama palju sellel lühijutul, nagu on need romaanid, mis põhinevad mingil kriminaalkroonikas avaldatud nupukesel vms. Jah, mõlemas on alkohoolikust mees, kelle asjad vedelevad majaesisel muruplatsil müügiks ja kes nende keskel tina paneb ja vanu vinüüle kuulab. Kuid muus osas on käärid päris suured. Võtmetähtsusega erinevus on loomulikult see, et kui novellis kimab tüüp viskit, siis filmis lakub ta ainult lahjat õlut. Mu vanamees joob juba aastakümneid samamoodi iga päev õltsi.. kui tal pole tarvis autoga sõita kuhugi, siis enamasti alustab ta kuskil 10-11 paiku hommikul. See on tõesti üsna nürimeelselt masendav, üsna selline nagu filmi peategelanegi tõesti oligi, kuid mulle ei istu see, kuidas ameeriklased selle mingisse kliinilisse AA-formaati alati peavad suruma (novellis seda muidugi polnud, tõsi Carver ise oli usin AA-tegelane). Kogu see AA ahistav raamistik (isiklik "sponsor", teraapiajutud jne) tõmbas minu jaoks elamust tublisti koomale. Joodikuksolemine on minu meelest alati seostunud suure isikliku vabadusega (a la Bukowski või Piro Kunn), kuid selline keskklassi rutiinimulli surutud õllelarpija jätab jube kohitsetud mulje ja muutub õige kiiresti lihtsalt igavaks ja tüütuks tegelaseks. Mul lihtsalt ei ole huvi selliste joodikukäsitluste vastu. Film oli siiski piisavalt hästi tehtud, et ma vaatasin selle ühe soojaga lõpuni. Erilist meeldejäävust selles siiski polnud (mis joodikufilm see ikka on, mis ei aja sind ei jooma ega mittejooma) ja ma loodan, et Rush suudab järgmise filmi puhul teemakäsitluse piiratuse august välja ronida, sest "tehnilise" poole pealt oli kõik väga hea. Factotum-4-ever!

20. august 2011

2011-08-22T00:34:00.002+03:00

"Bridesmaids" (USA 2011, rezh Paul Feig). Vaatasin seda filmi seepärast, et seal mängis Kristen Wiig. Tagatipuks oli ta ka üks stsenaristidest. Valdav osa selle filmi tegijaist on teleinimesed, kes peamiselt komöödiasarju ja SNL sketše teevad jne, mistõttu oli ka see film üsna komöödiasarja moodi. Mingit erilist stoorit ei olnud (õigupoolest oli film ikka vägagi laialivalguv) vaid selle asemel oli hunnik samas narratiivikeskkonnas aset leidvaid naljakusele pretendeerivaid misanstseene. Pealkiri reedab temaatika ära. Suurem jagu tüüpilisi hollivuudifilmi pulmaplaneerimise klišeesid oli kah olemas. Üsna pettumustvalmistav film. Polnud nüüd mitte nii hull, kui Seks ja linn, aga kiskus kahtlaselt sinna kanti küll. O'Dowd tõi natsa inimlikku mõõdet sisse, ja Wiig oli kah siiski üsna talutav, aga sellest jäi kahe tunni peale ikka liiga väheks. Kõrvaltegelased olid hämmastavalt lamedad, kuigi neid pakuti terve ülinormaalne-täiesti perversne skaala ulatuses välja. Enamik lihtsalt jäi way liiga põgusaks. Paar toredapoolset dialoogi oli kah, kuid enamik tekstist oli püütud kuidagi ülepingutatult lobedaks teha, mistõttu mõjus kramplikult ja lihtsalt sisutühja jauramisena. Suurem osa naljast oli rajatud piinlikele situatsioonidele, mida venitati täiesti arusaamatult pikaks. Ja siis, et saada PG reiting vms, jäeti igasugune teravus neist ikkagi lõpuks välja. Ühesõnaga, jura.

14. ja 15. august 2011

2011-08-16T16:59:00.007+03:00

"Hereafter" (USA 2010, rezh Clint Eastwood) ja "Play Misty for me" (USA 1971, rezh Clint Eastwood). Olin seni vist vaid kahte ta lavastajatööd näinud - kunagi tatina Unforgivenit ja siis nii umbes viis aastat tagasi seda Miljonidollaribeebit kah. Ei saa öelda, et need oleks halvad filmid olnud, tegelikult olid suisa päris head, kuid ometigi mingit Eastwoodi-vaimustust mus ei tekitanud. Aga kuna vanamees pole ikka veel filmide tegemist lõpetanud, üle 80 nagu ta juba on, siis mõtlesin ära vaadata ta kõige viimase ja kõige esimese filmi. (Ma pean silmas siis Eastwoodi, kui režissööri.) Eelkõige lähtus see huvi tema viimase filmi kajastustest mõnedes blogides, mis kõik üsna sarnaselt rääkisid laias laastus sellest, et "vanameister on veniva filmi teinud". Mulle, kui üsna pikkade juhtmetega inimesele pikad kaadrid üldiselt meeldivad... filmi pinge saab rahulikult tekkida ja pealegi ei püüta siis kiirete kaadrivahetuste abil stsenaariumi nõrkadest kohtadest üle joosta vms. Ning seejärel oleks heaks võrdluspunktiks tema esimene täispikk.

Hereafteri algus oli päris võimas... teadmata midagi selle filmis sisust, ma miskipärast eeldasin, et ta tegeleb selliste väiksemate lugudega, aga see hiidlaine seal oli juba täitsa maikelbeilik. Tõsi, pärast seda "avapauku" muutus asi ikka omajagu rahulikumaks, hakati paari inimese isiklikke küsimusi lahendama. Kuigi sellist üleminekut pean ma vaikimisi kindlasti positiivseks, sest ma ei saa öelda, et oleksin mingi vaatemängulise arvutigraafika austaja, kuid paraku on selle filmi "väikesed teemad" minu jaoks kaugelt liiga esoteerilised. Olen liialt veendunud selles, et teispoolsust pole olemas ja sestap ei saa psaikikud sellega ka ühendust pidada. Seepärast hakkaski Hereafter minu jaoks samuti üsna pea venima, kuigi mitte päris samadel põhjustel. See oli selline venimine nagu vaadanuks mõnd kreatsionistlikku "dokki" vms. Alguses on ju korraks huvitav, et milliste "faktidega" seekord lagedale tullakse, samuti on alati see faas, et on naljakas, sest need "faktid" ja nende juurde käivad mõttearendused on nii jaburad, ent kuna vihastada enamasti ei viitsi, siis tulebki õige pea lihtsalt tülpimus peale. Sama juhtus ka Hereafteris. Kui see prantsuse tšikk ja inglise poiss veel enam-vähem pädesid, siis Matt Damoni mängitud tegelaskuju oli ikka täiesti öka minu jaoks. Selline enesestmõistetavus... ja sinna otsa veel see piinatud geeniuse klišee. Oehh. Prantsuse tšikk oli neist kolmest peategelasest kokkuvõttes kõige usutavam, kuigi ta kiskus kah parasjagu melodramaatilisusse ära, ja see poiss... noh, minu meelest ei osanud see tüüp üldse näidelda. Ja see rikkus selle muidu vast kõige suurema potentsiaaliga filmikolmandiku ära. Ja see mütsiteema seal metroos aitas pettumusele kõvasti kaasa. Filmi lahendus jäi ühest küljest üsna ähmaseks, kuid samas võiks seda vähemalt kahe peategelase puhul tõlgendada klassikalise hollivuudi "moraaliga", et armastus on kõige tähtsam. Kui see ikka peale tuleb, siis pole enam mahti ja tahtmist kõiksugu idiootse juraga tegeleda. Ning vaene poiss, kes polnud veel puberteedi haljale oksale saanud, pidi leppima pelga emaarmastusega, mis tõsi küll, oli puhtam, kuivem ja muretum, kui see emaarmastus, mida filmi alguspooles talle võimaldati. Antud kontekstis olen ma igati taolise kõikevõitva armastuse poolt. Kui aga kontekst on realistlikum ja sisukam, siis tavaliselt näib selline armastus paraku üsna debiilsena...

Eastwoodi lavastajadebüüt räägibki just armastuste debiilsest poolest. Hüsteerilisest, noaga vehkivast armastusest. Nojah. Ma olin üsna veendunud, et pärast kõike seda 60ndate makaronivesternite edu ei hakka Eastwood oma lavastajadebüüdis niiöelda sadulast maha hüppama, vaid jätkab näitlejana sissetallatud radadel edasikappamist. Aga võta näpust. Mängi mulle Misty't on hoopis lugu hipiajastu vabameelsusest pisut pimestatud California raadiodiskorist, kelle idüllilist elu hakkab üks psaikogruupi rikkuma. Nii et ei mingit vesternit, vaid üsna veidrate kõrvalepõigetega kaasaegne psühhotriller. Eastwood ise siis peaosas kah. Arvestades, et ta töötas mingis tillukeses kohalikus raadiojaamas öist programmi tegeva diidžeina, siis natuke üllatuslikult hea elu oli tal. Ja filmi alguses ja lõpus helikopteri pealt filmitud kaadrid tema majast ei klappinud kuidagi kokku sellega, et teiselt poolt filmituna näis tal ikka parasjagu naabreid olevat, kelle majad otse tema maja kõrval paiknesid. Eks need helikopterilt võetud kaadrid olidki puhtalt suurejooneliste vaadete pärast. Üldse oli Eastwoodi filmikeel väga sirgjooneliselt kaamerate võimekusele üles ehitatud. Neis lüürilisemates stseenides oli alati ühesugune muster - suure ja võimsa loodusvaate seest leiti üles noor ja kiitsakas Eastwood, kes enamasti noore ja saleda blondiiniga parasjagu kiimles ja siis suumiti ta/nad suurde plaani. Või siis liikus kaamera vastupidiselt suurelt plaanilt looduskaunile üldplaanile. Laias laastus kolmandik filmi tegeles siis peategelase romantikakajastusele looduskaunites kohtades, teine kolmandik tema raadioalaste tööülesannetega, ja kolmas, kõige olulisem kolmandik, käsitles filmi pealiini - dj vs tema hullunud naisfänn. Viimase psühhootilisus tuli õige kiiresti välja, kuid kerkis ka sama kiiresti üllatavatesse kõrgustesse. Et ta seal lõpus ikka juba parajaks slasher-kangelannaks sai, oli mu jaoks üsna ootamatu.

Huvitav oli ka see, et hoolimata parasjagu valitsevast vabameelsusest tundus filmil mingi veider konservatiivsuse kramp peal olevat. Võib-olla põhjustas seda Eastwood ise, kes alati kuidagi väga jäigana tundus. Ideeliselt oli ta uljas naistemehest raadiodiskor, kuid tema olek järjekordset baarivallutust tehes oli umbes sarnane, mida eeldaks mõnelt Metsiku lääne püstolikangelaselt, kes järjekordset mõrtsukatööd läbi viib. Rutiin rutiiniks, aga Eastwoodis oli mingi jäik süngus, mis mu meelest tema tegelaskujusse kuidagi ei tahtnud sobida või mahtuda. Ja samasugust konservatiivsuse pitserit kandsid ka peategelase dialoogid oma võimaliku uue ülemusega ning politseinikuga... Monterey jazzifestivali ja metsaskiimlemise stseenidega võrreldes õhkas neist otsekui mingi film-noir'i klišeelikult karmiilmelist arhetüüpsust. Võib-olla mõistis Eastwood ka ise, et ta pole selliste filmide jaoks piisavalt dändilik, ning jätkas oma lavastajateed vesternitega.

12. august 2011

2011-08-14T21:02:00.002+03:00

"Hobo with a Shotgun" (Kanada 2011, rezh Jason Eisener). No kus on püütud alles retro kult slasherit teha. Rutger Hauer on suisa üles otsitud. Lavastajaks noor ja vihane mees, kes ilmselgelt tundub olevat umbes sihke noormees, nagu Serial Mom'is see perepoeg, või siis see videopoetüüp Clerksist. Nojah, igatahes, lisaks kõigele on filmile hirmus retro koloriit peale käänatud. Mis on küll iseenesest tore, kuigi mulle isiklikult niivõrd domineeriv sooja kollase ja sinise kontrastsus sugugi ei istu. Istuvad rohkem külmemad toonid, nagu siin alles Winter's Bone'is olid. Ma pole juba ammu-ammu enam trash-filmide eriline sõber olnud, kuigi nii kümmekond aastat tagasi vahtisin ma usinasti Troma asju, mille maigu ma juba varajases pubekaeas suhu sain, kui TV1000 pealt oli neljapäeva öösiti neljast kuueni trashi-eri. Kuid enam need ei istu eriti. Küllap seepärast, et need ei kipu mitte kuidagi enam üllatama. Võib-olla segipeaga sõpradega vaadata oleks neid tore, aga juhtub väga harva, kui ma kellegagi koos filmi vaatan. Ning üksinda vaadates ei aja sihke värk sugugi elevile. Nüüd, kaks päeva pärast vaatamist hakkab film juba täielikult ununema. Ainus elevakstegev aspekt oli see, et Trailer Park Boysist tuttavad näod vilksatasid ekraanil. Ma pole kunagi eriline Hauerilemb kah olnud, kuigi tõsi - temas on mingi erakordne kivinägusus, ent ainult sellest jääb nagu väheks. Kuid mitte midagi muud temas ma leidnud pole. Tundus, et filmi oli tehtud suure isu ja entusiasmiga, kuid kogu selle visuaalia kõrval võinuks ehk natukene krapsakama stsenaariumi peale tulla. Vimkadest jäi puudu.

11. august 2011

2011-08-12T18:02:00.003+03:00

"Win Win" (USA 2011, rezh Thomas McCarthy). Ei saa ju jätta vahele filmi maadlemisest... eriti nüüd, kui Panso juba medaleid võidab ja puha. Selline pisike ja heas mõttes ambitsioonitu komöödiasugemetega film sellest, et oma südametunnistusega kompromisside tegemine ei tasu pikas perspektiivis ära. Ühesõnaga, klassikalised pereväärtused, sotsiaalne sidusus, taamal hiiliv masu, turvalisusest lähtuv elu, keskklassi roosa mull ja muu. Olgugi, et Win Win mulle väga meeldis, või õigem oleks vast öelda, et pääses väga hästi mõjule, siis oli selles siiski omajagu küsitavusi. Peamiste tegelaste naiivsus kippus minu jaoks nagu natuke liiast olema. Ilmselgelt püüti selle abil vastandada turvalist väljakujunenud süsteemi ja sinna sissetunginud kahtlasi tüüpe, aga see oli mu maitse jaoks tiba üle võimendatud. Ja pereema tegelaskuju jäi kah tiba hoomamatuks. Bon Jovi fänn, nagu ta jätkuvalt oli, ent ometigi ei kujutanud ta elu pahupoolseid külgi isegi mitte ette. Ning lisaks näis tal puuduvat igasugune muu roll, kui olla koduperenaine ja pereema, kuigi nende vanem laps oli kuuene ja enne seda oli tal olnud ca 35 aastat seljataga. Ta ju ometigi tegi selle jooksul midagi. Ning ilmselgelt polnud see Bon Jovi gruupiks olemine. Selle koha peal oli filmis nagu mingi kümnekonna aasta pikkune must auk. Ent sellest hoolimata oli see väga tore film. Siirus, südamlikkus ja inimlikkus täitsid kahtlusepraod üllatavalt hästi ära. Ja kuigi ka filmi peamised tegevusliinid polnud teab mis uudsed ega intrigeerivad, siis ometigi vedasid need kaasa. Selle põhjuseks oli eelkõige ehk Kyle'i tegelaskuju (mitte, et teisedki pea- ja kõrvaltegelased oleksid kehvad olnud, oh ei). Näha ekraanil ameerika hilistiinekat, kes pole mingi sügaval debiilsete eelarvamuste kütkeis siplev ülepretensioonikas vingats vms, ja ta tundub kohe tõeliselt enigmaatilisena. Selle sisemine ja ka välimise tasakaalukuse taga oli sport... väga harva, kui filmides suudetakse nii hästi spordi seda vast peamist väärtust esile tuua. Nojah, õigupoolest ilmneb see haruharva ka päris sportlastes... Mis on iseenesest veider, sest sihkse Kyle'iliku tasakaalukuse väljakujunemiseks pole ju tegelikult mingit erilist intelligentsi tarvis. See on täiesti tavaline tervemõistuslikkus. Isegi Karl Pilkingtonil on see olemas... See selleks. Win Win on tiptop film. Sihke (vara)keskealistele mõeldud Juno või Thumbsucker.

10. august 2011

2011-08-12T02:37:00.003+03:00

"Winter's Bone" (USA 2010, rezh Debra Granik). Ma pole küll Graniku debüütfilmi näinud, aga ka selle pealkirjas on sõna bone ja seegi jutustab katkisest väikeste lastega perekonnast perifeerses väikelinnas. Lavastaja teises täispikas, Winter's Bone'is, on väga samad teemad. Mingi Missouri kolkalinna elu, kus domineerivad karjakasvatamisega tegelevad metaamfetamiini kimavad inbriiderid. Lugu on iseenesest lihtne, kuid täitsa filmikõlbulik. Ma spoilerdama ei hakka, see on piisavalt hea film, et teistelgi vaadata. Pärast seda debiilset Limitlessi kirevat suurlinnajura oli inimtühjas härmas metsas ringikõmpimist ja hoovis puudelõhkumist päris mõnus vaadata. Pealegi mulle väga meeldib sihke süngepoolne sinakashall koloriit, mis filmis domineeris. Mõnes mõttes pole midagi imestada, et see vaid kahe miljoni dollariga valmis vändatud tilluke indiefilm eelmisel aastal USAs nii palju laineid suutis lüüa, et kandideeris lõpuks neljale oskarile, rääkimata Sundance'i võidust jne. Lisaks juba eelpoolmainitud lihtsale, kuid tuumakale loole on filmitegijad ka selle kohutavalt hästi üles võtnud. Jääb selline mulje, nagu produtsente polekski filmitegemist segamas olnud... Pole mingeid punnitatud armastusliine sisse toodud, rääkimata muust üleliigsest. Ent samas pole vaatajatesse ka alavääristavalt suhtutud - lihtsate sõnade taga liiguvad hoomatavad allhoovused, mis laotavad üha uusi ja uusi kihte filmile. Ning üsnagi aeglasest tempost hoolimata püsib kaasa haarav põnevus (sihke sünge ja subtiilse trilleri põnevus) isegi pärast seda, kui asjalood juba laias laastus selgunud on. Vähemalt minu jaoks püsis. Ent samas, hoolimata kohutavalt soodsast ja suisa libedast pinnasest ei vajunud film ka melodramaatilisuse sohu. See hoiti ära eelkõige kõrvalosatäitjate meeletult heade rollidega. John Hawkes ja Dale Dickey ja Shelley Waggener jne nagu polnudki näitlejad, vaid otsekui mingid tüübid mõnest dokumentaalfilmist. Eriti just Hawkes, kelles oli mõnes mõttes küll tavapärast indiefilmitegelase ambivalentsust, kuid see kukkus erakordselt hästi välja. Kuidas üks sihke tilluke narkarist vana kõrend saab filmis nii kuramuse hirmuäratavana tunduda... ja samas süda (või õigemini veri) ikkagi õige koha peal ja muu säärane. Film rääkiski väga suurel määral USA kolkaelu väärtushinnangutest. Ega ma ei tea muidugi, kas see ka päriselt sealkandis nii on, aga see kõik tundus igatahes kohutavalt usutav. Winter's Bone on küll väike ja tagasihoidlik film, kuid tal pole minu silmis ühtegi märgatavat puudust ja see on minu jaoks alati väga oluline. Minu hinnangud filmidele ja raamatutele jne lähtuvad eelkõige Liebigi tünnist/reeglist... et oluline on töö just nõrkuste kallal. Need üksikud tõrvatilgad kipuvad mu jaoks ka muidu igati toredaid asju väga põhjalikult ära rikkuma. Ja teisalt, üksildane, tähelepanu keskpunktist alati välja jäänud ning vaatlev eluviis on mind pertseptsioonipedeks teinud.

8. august 2011

2011-08-09T18:55:00.006+03:00

"Limitless" (USA 2011, rezh Neil Burger). Jessas kui närvi mind see film ajas. Mistahes huvitava aspekti pojakenegi suunati kohe teadatuntud meinstriimi tavaradadele. Jah, see kaameratöö nende "mälukate" ajal oli ju tore, aga sisu... Ok, alustame algusest. Peategelane on kirjanik, kes ei käi tööl ega midagi selle kõrvalt. Nagu ta endise naise vennaga jutust selgub, on ta kirjanikuksolemisega tegelenud juba vähemalt viimased 9 aastat, aga arvatavasti kauemgi. Tal on parasjagu isegi raamatuleping kirjastusega. Ent ometigi ei saa ta ainsamat sõnagi kirjutatud. See on kujukas näide hollivuudi idiootsest kunstnikukäsitlusest. Kui tüübil on raamatuleping, siis on tal ju olemas ikkagi mingi idee, raamistik, kuvand mis iganes, mille ta kirjastajale nö maha müüs. Ent ometigi pole tal mitte mingeid märkmeid, mitte mingeid katsetusi (enamasti saadakse USAs raamatulepinguid valmiskirjutatud peatükkide vms põhjal, eriti algajate ja vähetuntud autorite puhul) - absoluutselt null. See on jabur! Ometigi promotakse peategelase kirjanikuks olemise sügavust ja tema isiksuse absoluutset määratlust kirjanikuna filmi esimese veerandtunni jooksul täiesti mõõdutundetu usinusega.

Ok, seejärel saab siis tüüp oma pilli kätte ja saab lõpuks kirjutama. Spoileri korras ma siis ütlen ära, et tegemist on narkotsiga, mis ei tee sind pilve, vaid otse vastupidi - hajutab su peas igasuguse pilvisuse. Su mõistus muutub absoluutselt klaariks, mälu funkab täiuslikult ja sa hakkad tegutsema viimseni ratsionaalselt ning ülimalt kontsentreeritult, samas viimseidki pisiasju arvesse võtta jõudes. Ühesõnaga muutud vaimselt kõikvõimsaks üliinimeseks. Peategelane kirjutab oma romaani nelja päevaga valmis ja see on väidetavalt siis geniaalne ja puha (mitte, et midagigi selle geniaalsuse tagamaadest filmist teada saaks...). Ent seejärel hakkab ta NZT (mis on siis selle narkotsi nimi) mõju all olles tegelema "oluliste" asjadega... kirjutamine heidetakse kohe kõrvale (mis on väga veider, arvestades filmi esimese veerandtunni jooksul toimuvat) ja selle asemele tulevad rannas pidutsemine, juhuseks, sportautoga kihutamine ja pokkerimängimine. WTF?! See on nagu mingisuguse fräthausis end lootusetult läbikärsatanud idioodi märg klišeeunenägu. Edasi muidugi läheb veel naljakamaks, kui tüübil tekib "suur idee" maailma muutmisest oma geniaalse vaimuseisundi abil, mis, nagu selgub on kõigepealt usinasti börsil hangeldades pappi kokku ajada, et siis poliitikuks hakata. Oehh... See on lihtsalt NII mööda. Kui ma kujutan ette kõikvõimalikke stsenaariumeid, mida üks inimene teha võiks, kui ta mõistus korraga absoluutse selguse saavutaks, siis midagi sellist ei tule mulle küll nüüd iial pähe (mu enda puhul oleks üsna selge, et ma toast ja arvuti tagant lahkuks vaid söögi ja liikumise hankimiseks). Eriti arvestades, et peategelasel näis enne NZT võtmist puuduvat igasugune huvi rahanduse ja poliitika vastu. No kurat, isegi see ülevindi karm ja robustne vene(?) jõmm, kes talle kiirlaenu andis ja kah kogemata NZTd sõi, hakkas tegelema oluliselt loogilisemate asjadega. Nagu näiteks, et ta istus palju arvutis ja guugeldas end targaks. Peategelane seevastu õppis mõned võõrkeeled, mida ta sai üksnes korea ja itaalia restoranides toidutellimise chitchatiks kasutada, et oma tšikile muljet avaldada...

Muidugi veel kõik need idiootlikud möödalaskmised ja loogikavead, mis selles filmis olid. Mis kuradima superturvakorter see oli? Tüübid lihtsalt saagisid ukse maha, mitte keegi neid ei seganud. Turvaalarmist polnud haisugi. Korteri üks sein koosnes suurest terrassist ja akendest, mille ees oli täiesti tavaline klaas, millest üks tüüp lihtsalt läbi vajus... NZTd kasutasid kümned ja kümned inimesed arvatavasti üle terve USA (vähemalt Coloradost New Yorgini) ja selle järgitegemine ühe näidise alusel võttis mingil suvalisel keemikul ideeliselt 12 kuud (koos loom- ja inimkatsete ja muu asjassepuutuvaga)... ometigi jahtisid kõik need "geeniused" seda ühte ja sama kilekotti 50 tabletiga. See ei klapi kuidagi kokku. Van Loon väidab filmi lõpus, et ta sulges peategelase NZT labori ja peategelane tunnistab, et tal oli tõesti vähemalt üks labor, kus ta seda tootis, ent samal ajal väidab ta, et ta ei kasuta enam seda. Mis põhjusel ta seda siis tootis? Jne jne jne.

Mulle tundub, et selle filmi aluseks oleva raamatu kirjutas lihtsalt üks tüüp, kes kunagi ülikooli ajal sessist amfiga läbi kimas (või oli see mõni ta semu vms) ja hetkeliselt arvas, et ta on jube kõikvõimas ajuvägilane, kui ta eksamieelse öö jooksul, kordagi vahepeal puhkamata, kontspekti läbi töötada suutis või siis tuhat sõna mingil suvalisel teemal esseetada jaksas. Ja siis mõned sessid hiljem oli juba väikeseid raskusi igapäevaselt asjadele keskenduda... Kogu sellest filmist paiskub vaatajani lihtsalt niivõrd keskpäraseid ja vaimuvaeseid mõttearendusi, et mul hakkas peaaegu füüsiliselt halb seda filmi vaadates. Sest seda kõike esitati mingis eriti kõrgelennulise vaimse ambitsioonikuse võtmes. Samas kui peategelane oli (eriti oma neljakohalist IQd arvesse võttes) ikka täiesti loll. Minu kuldne vaarikas on igatahes selleks aastaks kindlasti oma kodu leidnud.

7. august 2011

2011-08-08T22:01:00.004+03:00

"Nathan Barley" (UK 2005, kreaator: Chris Morris). Vana hea Kris Moor(ris)! Tavapärase poliitilise vaatenurga asemel räägib see tilluke sari (6x25 minti) sellest, millised idikad need hipsterid on. Kuna toona polnud veel see konservatiivmeemiline sarvraamidega hipsteritüüp välja kujunenud, siis leiab sealt ehk pisut mitmekesisematki hipsterimaterjali. Ühe komöödiasarja kohta on Nathan Barley üsna vaba igasugustest tavapärastest formaadipiirangutest (miks see nii on, sellele saab muide vastuse kuuenda osa lõpus), ent igatahes mina sain selle vaatamisega juba paari esimese minutiga kenasti joone peale. Tundub, et iga järgmise Morrise sarja peale öeldakse, et see poolitab ta fan base'i. Mina igatahes tunnen end tervena ja iga järgmine äravaadatud Morrise asi üksnes süvendab mu veendumusi selles osas, et tegemist on ikka vaata et suisa geeniusega. Kuigi jah, ma siiski hindan ta poliitikateemalisi sarju Nathan Barley'st ikka rohkem. Ja mulle ikka meeldib see mõnusalt lühike briti sarjaformaat. Oleks seda ameerikalikult kohe 25 osa ühe hooaja peale lajatatud, oleks see teravus kindlasti lahtunud ja sari igavaks ja tüütuks kätte ära läinud.

"Frost/Nixon" (USA-UK-Prantsusmaa 2008, rezh Ron Howard). Väga popis formaadis film - et võtame mingi pisema ja konkreetsema ajaloolise (meedia)sündmuse, ehitame sinna tillukese laienduse ümber - paar pereliiget, lähemat sõpra, sissejuhatav narratiiv ja kontekst jne ja seejärel tuuakse seesama sündmus täispika filmi formaadis uuesti meie ette. King's Speech on täpselt selline film, The Queen kah, ning Fair Game kisub sisuliselt sinna (kuigi neid hearing'uid ei näidata nii ehk kulminatiivselt). Kindlasti on veel selliseid paarist viimasest aastast. Ma olen ajaloos suhteliselt võhik, aga Watergate'i suhtes pole mul küll eriti kahetisi tundeid olnud - see asi oli ju seal ikka päris mäda. Ameeriklane pole ma pealegi, mistõttu mul pole erilist emotsionaalset sidet selle sündmusega seoses - et see Nixon ikka rahva ees vabandust paluks jne. Kui aga oletada, et näiteks Savipäts tunnistanuks Urmas Oti mingi saates üles, et ta on siiski alatu kaabakas vms, ja sellest 40 aastat hiljem film tehtaks ja ma veel selleks ajaks seniilne poleks, siis mind huvitaks see film küll, jah. Olgugi, et ma tean, et Savipäts on niikuinii närukael ja Urmas Ott oli sisuliselt kollane ajakirjanik, ning tema tegemised jätsid mind samamoodi külmaks kui näiteks David Frosti tegelaskuju antud filmis. Talk show host ja TV presenter on minu maailmas puhtalt negatiivsete konnotatsioonidega terminid. Ja eelkõige tuleneb see negatiivsus sisutusest. Ma ei leia, et puhtalt meelelahutusliku telesaate juhtimine oleks mingi sisukas töö. Maire Aunaste on minu jaoks samasugune "staar", nagu nõiaints või remondiannika vms. Millist kuradi oskust on tarvis, et juhtida saadet Reisile sinuga? See, et jutt jookseb (niivõrd kuivõrd) ei ole teab mis haruldane anne just... Ja see David Frost ei tundunud ka just palju tuumakam tegelane olevat. Ta ajas ju lihtsalt kuulsust taga. Mistõttu juhtuski see, et mu sümpaatia ja empaatia kaldusid ikka väga tugevasti Nixoni poole selles filmis. Muidugi, arvestades, et Ron Howard hääletaski omal ajal Nixoni tagasivalimise poolt, siis pole see ehk sugugi juhuslik kallutatus...

Ahjaa, film ise. Noh... ma ei saa öelda, et see midagi meeldejäävat oleks olnud. Minu meelest jäi dramaatilisest ülesehitusest puudu. Aga see on kindlasti tingitud sellest, et ma polnud selle Frost/Nixon inteka asjaoludega eelnevalt kursis ja ei osanud vajalikku dramaatikat sinna juurde mõelda. Kuid siiski, kogu see uurimistöö ja ettevalmistus, mida Frosti tiim väidetavalt kuude kaupa enne tegi - seda kajastati way liiga vähe, mistõttu filmi traagiline kulminatsioon - see inteka alguse ja keskpaiga läbikukkumine - ei tundunud mulle üldse kulminatiivsena, kuna mingit erilist tööd ei tundunud inteka ettevalmistusel tehtud olevat niikuinii.

6. august 2011

2011-08-08T21:07:00.003+03:00

"The Trip" (UK 2010, rezh: Michael Winterbottom). Vaatasin ikka sarja ka ära. Seda on seni vaid üks hooaeg, kuigi kuuldavasti plaanitakse ka edasi teha, mis koosneb kuuest osast. Üks osa on mõeldud täitma poolt tundi, st et see on ca 25 minti pikk ja paar minti läheb tiitrite peale kah, nii et üks osa on ca 22 minutit. 6x22 ehk sisuliselt on kokku seda sarja 132 minutit. Ja samanimeline film, mida ma eelmisel nädalal vaatasin ja mis on sarjast kokku lõigatud, on 107 minti pikk. Nii et ega ma eriti midagi uut ei näinudki. Lihtsalt hunnik köögissusserdamist, söömist ja Põhja-Inglismaad pidi ringisõitmist oli filmist välja lõigatud. Siiski olid ka üksikud sisuliselt olulised aspektid - näiteks see, et sarjas lõi Brydon Coogani assistendile tibake külge (ehk polnud nii sirgjooneliselt "hea", kui filmist mulje jäi).

Väga keeruline on seda sarja tekstis kiita, sest nö paberil paistab see kohutavalt kehva asjana. Tagasihoidlikud (nii oma nimelt kui ka elukommetelt) kuulsused ringi sõitmas ja restorane hindamas. Ei saa öelda, et nad selle jooksul midagi sihilikult naljakat teeks; samas ei vestle nad ka mingitel sügavatel teemadel. Nad ei oska eriti midagi asjalikku söödud toitudegi kohta öelda (minu silmis oli see muidugi suureks plussiks, et see toiduteema väga vähe tooni andis). Kõik on üle vindi argine, meeletult halliks keeratud. Ent ometigi on selles subtiilsuses ühekorraga midagi väga melanhoolset, ent samas ka hüsteeriliselt naljakat. Kui temaatilist panni püüda teha, siis inimlikkust serveeritakse siin selle parimas kastmes. Arvesse võttes viimases osas peetud vestlusi, siis on muidugi suht irooniline, et just Coogan oma rolli eest parima meesnäitleja BAFTA sai. Ei tea, kas tal on lapsed ikka kõik terved...

5. august 2011

2011-08-06T20:56:00.002+03:00

"Last Night" (USA-Prantsusmaa 2010, rezh Massey Tadjedin). Väga moekas film ilusatest varakeskealistest, kellel ei kipu head ideed olema, mida oma ilusa eluga peale hakata. Tõsi, erinevalt keskmisest romantikapõhisest hollivuudi filmist on selle filmi tegelased üsna sisukapoolsed. Kuigi samas ka mitte nüüd teab mis meeldejäävad. Pooled on kinnisvaraarendajad ja pooled kirjanikud, aga nagu ikka, rõhuasetus on ikka sellel, et nad on ilusad ja moekad. Sellest lähtudes - ega mul polegi midagi selle vastu, et Keira Knightleyt jne vaadata, aga pelgalt selle pealt film ära ei toida. Seda on mõistnud siiski ka debüteeriv lavastaja ja ilusatele inimestele on ka üsna okeid dialoogid kirjutatud, kuigi minu maitse jaoks on need valdavalt liiga hämavad. Visatakse õhku mingeid mitmetimõistetavaid lühikesi repliike ja siis tehakse usinasti nägusid selle peale. Eriti just KK. Tema miimika suureplaanilise kuvamisega on küll liiale mindud. Kolm ülejäänud peategelast jätavad kivinägude mulje tema kõrval. Kui inimesed välja jätta, siis ülejäänud kaadrid rõhusid samasugusele stiilsusele ja moekusele, selle filmi tegijad näivad põdevat üsna raskekujulist kollektiivset sisekujundusfetišit. Mul pole samamoodi midagi kenade korterite vastu, aga natuke liiga palju lihtsalt sai seda kõike selles filmis. Iga kord kui ma mõnda analoogset filmi vaatan (ja selliseid filme tehakse üsna usinasti), siis mu mõtted liiguvad alati selle suunas, et miks nad maale ei koli. On neil tarvis seal suurlinnas (tegevus toimub sihkestes filmides valdavalt New Yorgis) tõmmelda, kui seal kõik need ahvatlused liiga ligidal on ja iga õhtu poshidel õhtusöökidel käimine tüütuks muutunud on. Aga ei, see ei tule neil iial mõttessegi. Üldiselt on Last Night sihke film, mis meelde ei jää. Kuigi see pole sugugi halb film, ja teemaarendused võivad soodsaid tingimusis ka mõtteid liikuma lükata, siis lõppkokkuvõttes jääb see kõik liiga halliks. Mike Nicholsi Closer on näiteks suurusjärgu võrra parem film pea täpselt samasugustest tegelastest ja tegevusliinidest.

4. august 2011

2011-08-06T00:20:00.003+03:00

"Your Highness" (USA 2011, rezh David Gordon Green). Laias laastus on siin filmis võetud Eastbound & Downi peategelane, keda jätkuvalt kehastab Danny McBride, pluss selle sama sarja stsenarist ja lavastaja, ning natsa mehelikku (Franco) ja tiba rohkem naiselikku (Portman ja Deschanel) ilu ja seksikust juurde uhatud, ja kogu see jant keskaega veetud. Tegelased räägivad täielikku arvutimängujuttu, nii nagu ka filmi slõuganist aimu saab ja pilluvad selle vahele kuis jaksavad parasjagu moodsat ropendamist. Noh, et shit this ja fuck that ja muu säärane. Filmi sihtrühm joonistubki kohe esimestest sekunditest täiesti selgesti välja, ja kuna ma paraku ei ole tiinekast arvutimängusõber, siis läks see ühetaoline ja nüri jant üsna kiiresti igavaks. Hoolimata siis sellest, et McBride mulle hirmsasti meeldib ja Francogi, ning terasstringidega Portmani vaatamise vastu pole mul kah mitte kõige vähematki. Kui võrrelda selle sama pundi eelmise filmiga, Pineapple expressiga, siis seal oli oluliselt rohkem teravat ja ka jaburat huumorit. Teie kõrgeaususes ei paistnud normist kõrvalekalduv peaaegu kordagi välja. Jah, mahalõigatud minotauruse peenise kaelariputamine oli peaaegu sinna kanti... aga mitte päris. Oleks ma 15 aastat noorem, siis kindlasti meeldinuks see film väga. Praegu jäi see aga igast otsast abituks ja igavaks. Kõik seal oli liiga tavaline. Ent samas mahendas siiski kenasti seda hullumeelset õhtupoolikut, mis mul oli, kui ma töölt koju minnes olin pisargaasist täiesti pime ja läkastasin ja ilastasin terve tee poolenisti käsikaudu läbi põlevate prügihunnikute ja purukspekstud kraami vahel koju ukerdades.

3. august 2011

2011-08-04T22:50:00.002+03:00

"Bibliothèque Pascal" (Saksamaa-Ungari-Suurbritannia-Rumeenia 2010, rezh Hajdu Szabolcs). Pealkiri on filmil väga suurejooneline, ning tekitab kurat teab mis assotsiatsioone, aga tegelikult on see järjekordne lugu sellest, kuidas vaesed (ja seda mitte ainult materiaalses mõttes) Ida-Euroopa tšikid Lääne-Euroopasse prostituutideks kaubitsetakse. Seekord on protagonistiks Mona, Rumeenias elav ungarikeelne noor üksikema, kelle ta kriminaalist isa vastavale maffiale maha müüb. Olgugi, et filmi sisust võiks eeldada, et käib paras naturalistlik veri-higi-pisarad-sperma andmine, siis filmi stilistiline pool näib olevat laenatud pigem Kusturicalt. Poolesoteeriline, korraga muda- ja muinasjutumaiguline agrotrall. Seda eriti filmi esimeses pooles. Seejärel liigub filmi tegevus Pascali raamatukokku, mis on Liverpoolis asuv elitaarne lõbumaja, mida peab suvaline tüüp, nimega Pascal. Nimi on klubil selle järgi, et seal on raamatukangelaste järgi temaatilised toad. Plakatil on näiteks Desdemona, aga siis oli veel Lolita, Dorian Gray, Pinoccio? jne. Peategelasest tehakse kõigepealt aga Jeanne d'Arc, mis on tiba kontseptsioonist mööda, sest ta pole teps mitte raamatukangelane, vaid ajalooline tegelane, kes tagatipuks oli tuntud oma ilutuse poolest. Kui juba sihke film teha, siis võiks ju ikka selliste asjadega mitte puusse panna... Tõsi, kuna kogu filmi saab tõlgendada ka kui Mona väljamõeldist - lugu, mille abil ta loodab oma lapse jälle oma eestkoste alla saada, siis võiks ju ideeliselt selle apsu suhtes silma kinni pigistada. (Kuigi jah, see pole küll teps mitte sobilik metafoor filmivaatamise kontekstis...) Ent kõiksugu häirivaid tegureid oli veelgi. Mida kogu see unenägude projitseerimise teema öelda tahtis? Või miks see üldse sisse toodi. Arvestades, et selle olematu võime liin pärines Mona tütre isalt, kes tuli Mona ellu vahetult enne eostamist ja lahkus elust loetud tunnid hiljem (üldse oli see Vioreli teemaarendus kuidagi üleliigne - eriti nii pikal kujul). Ja siis kogu see bordellist pääsemise lugu. No mida? Täpselt selline mulje jäi, et filmitegijatel oli ummikseis, et kuidas seda olukorda lahendada ja siis tehti sihke täiesti mõttetu jura sinna. Nii et paras pettumus kokkuvõttes. Paras Kusturica spinoff, mis nagu spinoffid ikka, on originaalist kaugel maas. Lilja-4-everi tegevustik areneb peaaegu üksühele samu liine pidi ja see on ikka määratult parem. Kõrgub nagu ma ei tea... nagu LOTR Arshinari kroonikate kohal. vms. Tõsi, Pascali raamatukogul võis olla mingi muu sõnum või eesmärk, aga kui see nii oli, siis kahjuks polnud sellest võimalik aru saada, mistõttu ma eeldan, et see oli järjekordne, ja paraku äpardunud lugu inimkaubitsemisest.

Yann Tiersen "Le Phare" (Ici, d'ailleurs... 1998). Vat see on see, kui vanast peast laulusõnu kuulama hakata. Mulle meeldis Tiersen enne kah, aga siis ühel õhtul passisin, nagu ikka, üksinda kodus ja kõik oli nii hall ja mõttetu. Ja siis kuulasin juhuslikult Monochrome'i nimelist lugu... (Tegelikult mulle laulusõnade tsiteerimine eriti ei meeldi.) Mind paneb ennastki imestama, kuivõrd palju ma ikkagi kipun igatsema kõike kodu(maa)ga seonduvat. Olin nii veendunud, et mingi tühine üksindus mind küll iial ei murra. Aga vaat kus lops.

Anyway, I can try
Anything it's the same circle
That leads to nowhere and I'm tired now.

Anyway, I've lost my face,
My dignity, my look,
Everything is gone
And I'm tired now.

But don't be scared,
I found a good job and I go to work
Every day on my old bicycle you loved.

I am pilling up some unread books under my bed
And I really think I'll never read again.

No concentration,
Just a white disorder
Everywhere around me,
You know I'm so tired now.

But don't worry
I often go to dinners and parties
With some old friends who care for me,
Take me back home and stay.

Monochrome floors, monochrome walls,
Only absence near me,
Nothing but silence around me.
Monochrome flat, monochrome life,
Only absence near me,
Nothing but silence around me.

Sometimes I search an event
Or something to remind,
But I've really got nothing in mind.

Sometimes I open the windows
And listen people walking in the down streets.
There is a life out there.

But don't be scared,
I found a good job and I go to work
Every day on my old bicycle you loved.

Anyway, I can try
Anything it's the same circle
That leads to nowhere and I'm tired now.

Anyway, I've lost my face,
My dignity, my look,
Everything is gone
And I'm tired now.

But don't worry
I often go to dinners and parties
With some old friends who care for me,
Take me back home and stay.

Monochrome floors, monochrome walls,
Only absence near me,
Nothing but silence around me.

Monochrome flat, monochrome life,
Only absence near me,
Nothing but silence around me

2. august 2011

2011-08-04T00:51:00.002+03:00

"The Ricky Gervais Guide to..." (UK 2008- kreaator Ricky Gervais & Stephen Merchant). Kui juba idiootide peale asi läks, siis kuna terve päev ja õhtu ja osake ööstki tuli pisitillukesi seemneid kõtradest välja nokkida, siis oli hea selle taustaks raadiot kuulata. Kuulasin ära 10 osa pea tunniajaseid vestlussaateid erinevatel laiadel teemadel, nagu meditsiin, looduslugu, inimkeha, Maa, filosoofia, inglise keel, seadus ja kord, tulevik, ühiskond, kunstid. Saadete struktuur on sihke, et Gervais ja Merchant juhatavad väga sisukalt teema sisse ja seejärel hakkab vana hea Karl Pilkington oma arvamust avaldama. Üsna sarnane selle animeeritud The Ricky Gervais Show'ga, ent teemakäsitlused raadios on pikemad ja põhjalikumad. Ja nii on ka Pilkingtoni mõttelõngad pikemad ja sügavamale ulatuvamad. Ikka jube naljakaks kisub ära, midagi pole öelda. Tõsi, teemaspüsimisega on tihtipeale raskusi, olgugi et teemad nii kuradima laiad on. Ja natukene liiga hoogsalt hüpatakse ka paljudest kohtades edasi. Ent noh, ega siis see polegi harivat laadi saade kus peab ilmtingimata kõik ettekandesse planeeritud punktid ära katma, nii et need kõrvalekalded mind ei häiri. Pilkingtoni hämmastav maailmavaade pühib sellest kõigest vabalt üle...

31. juuli 2011- lisa

2011-08-02T01:44:00.002+03:00

Et kõik need leihismid ja rikismid ikka säiluks, siis ma kopipasten need siia kah:

Laheyisms

Laheyisms are metaphors usually pertaining to feces used by Jim Lahey of Trailer Park Boys.

"When you plant shit seeds, you get shit weeds."
"Birds of a shitfeather flock together, Randy."
"We're in the eye of a shiticane here, Julian, and Ricky's a low-shit system!"
"Shit storm troopers"
"The shit apple doesn't fall far from the shit tree"
"Captain Shittacular"
"I'm watching you like a shithawk"
"We're sailing into a shit typhoon Randy, we'd better haul in the jib before it gets covered in shit."
"When you're getting pelted with shitballs, deputy, you gotta get a shit bat."
"The shit pool's gettin full, Randy, time to strain the shit before it overflows. I will not have a Pompeiian shit catastrophe on my hands"
"How dare you involve my daughter in your hemisphere of shit?"
"Your shit-goose is cooked, Ricky"
"Shit-apples never fall far from the shit-tree"
"He's about to enter the shit tornado to Oz."
"Do you know what a shit rope is Julian? It's a rope covered in shit that criminals try to cling to. Y'see, the shit acts like grease, and the harder you tighten your grip, the more you slide down it."
"A shit leopard can't change its spots."
"We need more shit puppets for our play, Randy, and we need angry shit puppets but they aren't mad at us. Shit puppets only get angry at other shit puppets"
Randy: "Cops and dope don't mix, do they Mr. Lahey?" Lahey: "Like shit and strawberry shortcake Randy."
"I live by the golden rule: if you don't cross my shitline I won't cross yours. But when Ray told everybody in the park that I was drinking again, he crossed the goddamn shitline."
Lahey: "Do you know what a shit barometer is, Bubbles? Measures the shit pressure in the air. You can feel it. Listen, Bubs. You hear that? The sounds of the whispering winds of shit? You can hear it."

Bubbles: "No, I don't hear anything..."

Lahey: "Oh, but you will, my sorry little friend, when the old shit barometer rises, and you'll feel it too. Your ears will implode from the shit pressure. You were warned, Bubs, but you picked the wrong side. Beware, my friend: shit winds are a-comin'."

"Do you feel that, Randy, the way the shit clings to the air? Shit Blizzard."
"Never Cry Shitwolf."
"Did you see that Randy, Goddamn shitapple driving the shitmobile. Nobody else in this park gives a fuck, why should I?
Lahey -"You know what's at work here, it's shit tectonics, when two shit plates strike and come together under incredible pressure, do you know what happens, Bubbles?"Bubbles - "What?" Lahey - "A shitquake"

"Yes I used to drink, Randy, but I got the shitmonkey off my back for good."
"You just opened Pandora's Shitbox, Ray"
"You know what you get when two shit-tectonic plates collide? Shitquakes, Julian. Shitquakes."
"The ole shit liner is coming to port, and I'll be there to tie her up."
"Y'see, Ricky started off as a little shitspark from the ol' shitflint that eventually grew into a shitbonfire, and driven by the winds of his monumental ignorance, grew into a raging shitfirestorm. If I marry Barb, I'll have total control of Sunnyvale, and then I'll be able to unleash a shitnami tidal wave that will extinguish Ricky and his shitflames forever. And with any luck, he'll drown in the undershit of that wave...shitwaves."
"Tic Toc, Shit clock's tickin' Rick."
"We got the key to shitty city, Ran, and Julian's the muscular mayor."
"You boys have loaded up a hair-trigger, double barrelled shitmachinegun, and the barrel's pointing right at your own heads".
"Shit flowers, Randy. From a distance they look like ordinary flowers, but when you get right down and stick your nose in them you realize they're shit flowers, and there's a whole fucking bouquet down there right in front of Ray's trailer."
Lahey: "Shit moths, Randy."

Randy: "Shit moths?"

Lahey: "Shit moths. You see, they started off as tiny shit larva, Randy. Then they grew into shitapillers, a pandemic of shitapillers Randy, everywhere you look Randy - shitapillers. They almost drove me over the goddamn edge boy. I tried to exterminate them, I tried to put an end to the shitapiller's life cycle...but I failed. And now...shit moths Randy, every-fuckin'-one of them."

Randy: "Is that you or the liquor speaking, Mr Lahey?"

(to which Mr. Lahey replies after a swig of alcohol) "I am the liquor."

"Hey Sexian" (Lahey adressing Julian)
"Whenever I'm sober, the boys are careful, they're scared of me cause they know what I'll do. They're cautious, it's hard to catch them. But when I'm drinking, their shitguards are down and they fuck up, but the problem is when I'm drinking, I fuck up too, a lot, Barb. I gotta be drinking, but not drinking, ya see? The only way to do that, is to pretend, I am gonna pretend to be drunk, collect evidence and build a solid case against them. Sober as a judge I'm gonna show up today at the cheeseburger picnic, and I'm gonna pretend to be a drunken idiot. And why? Shitguards, Barb...shitguards."
"This place is a dump. You have my permission to do whatever you want, any time any place, and you don't have to listen to Pilsbandy Doughboy (Randy) or Team Sexy" (the police).

Rickyisms

Rickyisms are malapropisms used by Ricky, one of the main characters on the TV show Trailer Park Boys. Sometimes, Ricky uses Rickyisms even though he had already said the word or phrase correctly in a previous episode.

Examples include:

"Lucy is banging cops which is no big deal, I guess. I don't run Lucy. She's for to be her own woman" (free to be)

"Lucy might have a problem, but what Lucy doesn't know won't learn her." (hurt)

"Get me two bags of chips: Dressed All Over, and Zesty Mordant". (All Dressed and Zesty. "Mordant" is French for "Zesty" and is a mix-up of reading both languages on the bilingual packaging in Canada)

"Yeah, get me some jalapeno chips" [pronounced ja-LAP-ano] (jalapeño)

"Worst case Ontario..." (scenario)

"It's basically Peach 'n Cake" (a piece of cake)

"Denial and Error..." (trial)

"Make my words" (Mark)*

"Hey Bubs, are you watching that documentary on Saskatchewans?"(Sasquatches)*

(While addressing the Judge in court) "Thank you, Your Majesty." (Honour, which is still incorrect. In Canada a female judge is referred to as My Lady.)

"I'm trying to try here, Sarah."

"Who's playing the pianio?" (piano)

"Make like a tree and fuck off." (leave)

"I'm not the kind of person to say atodaso, but you know what? Atodaso, I fucking atodaso." (I told you so)

"It was golfing flames, flames just golfing, golfing." (engulfed in flames)

"It's a Catch-23 situation." (Catch-22)

(To Alex Lifeson of Rush) "Well, play that Diane Sawyer song, then." (Tom Sawyer - Rush song)

"Looks like a tropical earthquake blew through here." (storm)

"We can get 2 birds stoned at once." (kill 2 birds with one stone)

"Why do you look like Indianapolis Jones?" (Indiana)

"He passed with flying fucking carpets." (colours)

"It doesn't take rocket appliances." (science)

"Trinity's at the age where it's gorilla see gorilla do." (monkey)

"Do you got a search warranty for that?" (warrant)*

"I must be fire retarded or something." (retardant)

"I'm not a pezmist, I'm an optometrist. (Pessimist, Optimist)

"These plates got me from Tuscany, Arizona to Kentville, Nova Scotia." (Tucson) - Ray, Ricky's Dad

"I'll drive you back to the park, Lucy, but there is probably a pretty good chance that it might be over between us" (Ricky uses a triple conditional; just one would be sufficient)

"If my dad and Julian and Bubbles hadn't had been out all night getting lap-dances and getting drunk, the whole thing could have been preventative". (prevented)

"To be honest with you I fucking hate bagminten." (badminton)

"Breaker, Breaker come in earth. This is Rocketship 27, some aliens fucked over the carbinator in engine number four, we are going to try to refuckulate it and land on Juniper". (carburetor, repair, Jupiter)

"That's not a ladybug. It's a cannerpillar. (caterpillar)

"...how to get Buhurbon stains out of Kahayki pants" (Bourbon, Khaki)

"One man's garbage is another man person's good ungarbage". ("One man's garbage is another man's treasure")

"Au gratin" (gratis, free; au gratin is with cheese)

"I-surance" (Insurance)*

"Swallow my prize" (pride)

"Neither here, there, and everywhere" (Neither here nor there)

"Boys, let's make toast" (Let's make a toast)

"There's no lurches in there, Bubbles, is there?" (leeches)

"I know what you're doing, Lahey, you're trying to fill my feet." (fill my shoes)

"You gotta remember, every kid goes through phrases." (phases)

"What Julian don't grow won't burn him". (know, hurt)

"Nice decnals!" (decals)

"I'm just stretched out!" (stressed)*

"I don't need your cherry trees." (charity)*

"What if he has radies?" (rabies)

"Supply and command." (demand)

"What comes around is all around" (What goes around comes around)

"What, do you own space? No. Nay-saw does." (Incorrectly pronounces NASA)

"Do unto others as you do unto you." (Do unto others as you would have them do unto you)

"One day I will go somewhere that is hot, like Majaica or the Dromedary Republic" (Jamaica, Dominican Republic)

"Trinity made a life-ing thing basically out of this chicken. Started with a little eggy thing, and heated it up under these incu-baker things, and it...it was bornt." (living, ,incubator, born)

"We'll split 50/50/50." (three ways.)

(To Trevor and Cory) "Well, I'd like for you two to come with us, but apparently it's clear to see who makes the pants here." (wears the pants)

"I hate to have to give you an ultimarium" (ultimatum)

"It's me or Gumby and Pifuckio (Cory and Trevor)"

"Raykins! That's what they are, Julian, fuckin' raykins!" (raccoons)

"I'm not working for J-Roc, that's against my vice principals" (principles)

"Three months, that's pretty good for whores." (in reference to Ray's jail sentence for solicitation of prostitution)

"Bubbles, I don't want any rich peopleman's food, I want some fuckin' meat that's cooked." (people's)

"It's survival of the fitness, boys." (fittest)

"If Randy thinks he's smartener than me, he's wrong." (smarter)*

"You gotta do illegal things once in a while, and then maturinate into a better person." (mature)

"Your thoughts might be better than mine, but I have thoughts going around in my head too, about...different thinkings...about brain things that you can use and...doing different things."

"Sweet empowered chicken things" (sweet and sour chicken)

(To Shitty Bill) "Take a shower for fuck's sake! You look like a fuckin' hobolo!" (hobo)

(To Randy) "Why don't you fuck off and go get some hypo-suction!" (liposuction)

"It was my mother's mating name." (maiden name)

"Holy shit, you got us a lemon-zine?" (Limousine)

"Randy bornt my baby." (Randy is the father of Lucy's 2nd child)

"Lucy, I will make you have a eternity test". (paternity)

"He's gettin' all frustated." (frustrated)

"You can go to college and get your little PF.D, or whatever the fuck it's called!" (PH.D.)

"Child reports" (Child Support)

"Get us the fuckin' land papers A.S.A.T!" (Land papers because he couldn't pronounce 'topographic map', A.S.A.P)

"I'm fucked over from being electromecuted!" (electrocuted)

"Those cigarettes in there is our lifes!" (are our lives)

"...it's distraculating my case." (distracting)

"...it's fuckin' Amernicans!" (Americans)

"I have responsibles now..." (Responsibilities)

"Well, now we gotta go to the library and get a book on horficulture." (Horticulture)

"I self-learned myself." (self-taught)

31. juuli 2011

2011-08-01T23:14:00.005+03:00

"Trailer Park Boys" (Kanada 1999, rezh Mike Clattenburg); "Trailer Park Boys" (Kanada 2001-2007, kreaator: Mike Clattenburg); "Trailer Park Boys: The Movie" (Kanada 2006, rezh Mike Clattenburg); "Trailer Park Boys: Countdown to Liquor Day" (Kanada 2009, rezh Mike Clattenburg).

Viimased nädalad on möödunud Kanada jõmmihuumori tugevas mõjuväljas. Kronoloogilises järjekorras ma selle ära vaatasin, esmalt ca tunniajane mustvalge "piloot", millega kimati Uus-Šotimaalt, kust sarja tegijad pärit on ja kus asub ka Sunnyvale'i treileripark, kus tegevus toimub, Torontosse lootuses mõnelt telekompaniilt sarja tegemise leping saada. Õnnestuski ja seejärel tehti seitse hooaega, kokku 55 pooletunnist osa, ning spinoffidena veel kaks täispikka filmi kah otsa. Lisaks on veel enne ja vahepeal ja pärast tehtud igast specialeid, millest ma vaatasin ära vaid jõulueri nimega "Dear Santa Claus, Go Fuck Yourself", mis jutustas aastast 1997, ehk oli siis sihke tagantjärge tehtud eellugu.

Trailer Park Boys on kammerlik kohapaikne mokumentaalsari maal elavatest idiootidest ja nende pisisulisest argipäevast. Kõik lakuvad, teevad ohjeldamatult popsu ja virutavad äraelamiseks laokile jäetud vahendeid. Just enne selle vaatamist kaesin ära eesti enda õllepeerufilmi, kus seiklesid rokiidioodid, ja mul jäi sellest nii halb maik suhu, et hakkasin Treileripargipoisse alguses ettevaatlikult, väga pika hambaga mekkima. Ootused olid madalal ja need said kohutavalt suure varuga ületatud. See on täiesti monumentaalne sissevaade Kanada "külaelule". Seda vaadates kangastusid mulle pidevalt silme ette mälestuspildid Panso saunast, kännulempsist ja kõigist neist sealsetest kohalikest noortest, kes täpselt samasuguste puuduvate paberite ja uste ja katustega autorajaktega pilves- ja segipeaga külavahel ringi kimasid. Sarnasused on ikka hämmastavad. Täpselt ühesugune maaidioodi eluvorm on konvergentselt välja arenenud nii Uues kui ka Vanas maailmas... (Kui välismaa asjadest meenus mulle Treileripargipoistega kohe austraallaste Fat Pizza, siis kodumaisest kultuurist paralleeliks sobiks hästi Kaintsi "Lennukivaatleja", kus peategelane elab mõneti samasuguses keskkonnas ja kus tegelasi iseloomustavad üsna samasugused eluviisid ja piiratused, ainult et Lennukivaatleja peategelased on Treileripargi poistest nii 30 aastat vanemad).

Mitte, et sellest sarjast rääkides midagi spoilerdada üldse saaks. Ma lihtsalt ei jaksaks siin kirjeldama hakata kõike seda toredat, mis seal oli. Kui päris alguses, seda mustvalget pilooti vaadates jäi mulje, et sealne huumor on küll taibukas (no näiteks, kui Ricky ja Julian vaidlesid, et kas telefoniennustaja on ikka sama klassiga teadmaisik, kui silmast silma tegutsev ennustaja), aga natuke liiga konstrui - nalju suruti vaatajale nagu mingi mehhaanilisusega peale, siis sari ise voolas juba oluliselt pingevabamalt ja isevoolulisemalt. Ei antud kõikidele tegelastele täpselt ettemääratud jao kaupa ekraaniaega, vaid need vahekorrad muutusid ajas, nii nagu eluski. Sarjast käisid üle ka mitmed lained. Näiteks Lahey sitaanaloogide laine, mis mulle eriti südamelähedane oli, ja mis kulmineerus kuskil viiendal-kuuendal hooajal. Ricky'le oli iseloomulikuks jooneks keerukamate sõnade valestiütlemine (ma olen kindel, et Raising Hope'is võeti šnitti just Ricky'lt), mis oli kohati täiesti haiglaselt naljakas. Jal-ope-no ja raykins ja kõik need teised rickyismid.

Treileripargipoistega on nüüdseks kõik läbi. Rohkem midagi juurde ei tehta. Need jätkufilmid olidki juba üsna kehvakesed, eriti see esimene. Aga kui poleks sarja enne vaadanud, ehk oleks see teine päris meeldinud. Küll aga on Ricky, Julian ja Bubbles (küll teiste tegelaskujudena) üheskoos uues sarjas: The Drunk and on Drugs Happy Funtime Hour, mille avaosa esilinastus just nädal tagasi. Sarja produtsentide sõnutsi on see uus sari, nagu: "Curb Your Enthusiasm after it got smashed in the head with a hammer and force-fed liquor and drugs." Mis muidugi tuletab meelde, et Curb Your Enthusiasm'il on kah uus hooaeg jälle käimas. Elu oleks sitaks naljakas, kui see hetkel nii kannatusterohke poleks... Aga see selleks. Kui mul oleks mingi topp, siis Trailer Park Boys oleks seal kindlasti komöödiasarjade esikümnes.

25. juuli 2011

2011-07-26T17:04:00.002+03:00

"The Adjustment Bureau" (USA 2011, rezh George Nolfi). Poliitmaiguline romantiline ulmekomöödia Philip K. Dicki ainetel...hmmm. Eelkõige meenutas see film mingit Inceptioni kerglasemat spin-offi. Et vähem eriefekte aga rohkem romantikat. Üsna ebadickilik õhkkond oli, sest kuigi temaatika oli ideeliselt väga süngelt paranoiattekitav, siis teostus oli tõeliselt meelelahutuslik. Tõsi, ega ma seda Dicki juttu lugenud pole, mille põhjal film tehtud on, aga miskipärast ei usu, et see nii kerglane oleks. Küllap sealt on samamoodi, nagu eile vaadatud Gulliverigi puhul, laenatud peategelaste nimed ja see uste ja kaabude teema ja kõik muu siis oli sihke keskpärane stsenaristitöö. Küll, tõsi, tiba parem kui Gulliveris. Kogu see kaabude ja salapäraste pabermärkmik-päädide teema tundus tiba klišeelik ja ma ei saanud aru, miks need iidvanad tulnukad just 50-60. aastate moodi pidama olid jäänud. Eriti arvestades, et vajadusel võis see mistahes müts olla. Tundus tüüpilise retroseksikuse tagaajamisena. Küllap see oli Dickilt võetud ja toona olid sihksed kaabud parasjagu moes vms... ja siis võeti filmi just see element algsest jutustusest, mis on koheselt vananenud, kui tegevus kaasaega üle tuua. Siiski, kuna Dicki jutud kipuvad pea alati väga paljudel tasanditel edukalt toimima, st need on piisavalt sirgjoonelised, et igast džonvuud (kes Paychecki promomise ajal ju uhkelt kuulutas, et tema küll filmi aluseks olevat juttu ei hakka lugema, sihkse jama jaoks tal aega pole - tal on vaja aeglustatud äkshõnstseene välja mõelda vms) ja 12-aastased popkornitiinekad asjast aru saaks, ent samal ajal kõditavad need lood ka nende vaatajate meeli, keda ehk tapmine ja tahaajamine niiväga ei koti. Vähemalt mulle siis näiteks (noh, kui Total Recall välja ehk jätta, see oli tiba liiga üle vindi keeratud, aga uusversioon peaks aasta pärast ka sellele tulema). Mõnes mõttes see žanriline lahendus mulle täitsa meeldis. Vähemalt mingi vaheldus sellele juba teab mis ajast domineerivale peavoolule, et ulmefilm peab olema ilmtingimata läbini macholik andmine. Vähemalt antud filmi puhul oli natukenegi dialoogi kallal vaeva nähtud. Peategelaste omavahelist semmimist saatsid täiesti täiskasvanulikud naljad, ja ka Harry'ga või teiste bürooagentidega vestlused polnud tavadebiilsed. Ka need agendid olid inimlikud, isegi kui nad inimesed polnud. Kuigi tõsi, vahepeal kaldus see büroo siseelu natuke liiga mingisse korporatiivsesse stamphuumorisse. Aga neid libastumisi oli vaid kord-paar.

24. juuli 2011

2011-07-25T19:50:00.004+03:00

"Gulliver's travels" (USA 2010, rezh Rob Letterman). Klassikaliste kirjandusteoste hollivuudi tõlgendused on üks tiptop žanr. Eriti veel 3Ds, mis näib olevat hollivuudi kaval sõnastus filmile, millel on kõik kolm ruumi mõõdet, ehk D'd olemas, aga puudub iD. Ega Swifti raamatust pole mitte muud järel, kui tegelaskujude nimed ja mõned kõige olulisemad tegevusliinid, a la Gulliver satub lilliputtide maale jne. Kõik muu on standardstsenaristide standardmõtted. Algse jutustuse peene satiiri asemel on tüüpiline Jack Blacki komejant. Ta teeb Gulliveri rollis üsna sihkse matsakapoolse Ace Ventura osatäitmise. See on nii lapsik, et mul on raske uskuda, et see isegi kümneaastastele võiks meeldida. Kuna sisuga on nadisti, siis on püütud seda igast kultuurkihtide alla matta. Terve lilliputtide pealinn on täis Gulliveri erinevates osatäitmistest kajastavaid plakateid. Mõned neist on isegi teravmeelsepoolsed ja vähemalt oli neis teatud kontseptuaalset järjepidevust (mis väljendus siis tähe G kasutamises). Ent enamik neist tüüpilistest staarwoorsi ja maitselagedate raskerokibändide viidetest olid minu jaoks üsna ebameeldivad. Tiba liiga lollidemaa teemad. Aga mis oli veel tore, vähemalt natukenegi, oli see, et lilliputid elasid aurupungimaailmas. Tõsi, see nende maailm polnud filmis just kõige paremini esile toodud. Või noh, õigupoolest oli see ikka väga piiratult esitatud. Ehitajad olid nad küll kõvad, aga jäi mulje, et ratast polnud nad veel leiutanud... Lõppkokkuvõttes jäigi filmist selline mulje, et püüti hammustada hirmus suurt tükki, aga lõuad jäid nõrgaks. Suudeti vaid pealispinda kriipida. Ja seda kõike 120 miljoni dollari eest. Taibud...

23. juuli 2011

2011-07-24T20:38:00.005+03:00

"Giordano" (Eesti NSV 1988, rezh Arne Tilk). Üsna kehvake lühifilm. Kannatab väga ajastutüüpiliste puuduste all. Värvilised asjad on ilusad jne. Mis kuramuse ajakirjanik see Vaarik oli? Ning salapärase polaroidiaparaadi "tõepiltides" puudus stiil ja järjepidevus. Liiga ebamasinlikult loominguline oli see aparaat. Jne. Kui parasjagu ei käkitud ekraanil, siis vaheldusid seal üsna tüüpilised peategelase sotsiaalset staatust indikeerivad kaadrid sellest, kuidas ta trammiga sõidab ja puumajade vahel kondab. Perekonnaelu kajastamine oligi vast kõige paremini välja kukkunud teema selles filmis, kuigi see naise ja laste näägutamine oli suhteliselt klišeelik. See kuramuse kartulite keeduveega pea loputamine oli vägagi tuttav - ju ma olen siis seda filmi kunagi nooruses näinud. Kui ma kunagi veel seda filmi vaatama peaks, siis arvatavasti on kõik samamoodi meelest läinud.

"Jerry Maguire" (USA 1996, rezh Cameron Crowe). Mõtlesin, et vaatan siis selle Crowe'i kuulsakssaamise filmi kah ära. Peamiselt olin ma seda filmi senini vältinud näitlejate pärast. Ja nagu selgus, siis täiesti põhjusega. Tom Cruise kippus seal juba üsna hüsteeriliseks jeesuseks ära kalduma. Zellweger oli oma tavapärases lameduses ja see neegri ülemäärane reipus oli suhteliselt väljakannatamatu. Ja mis kõige hullem - film osutus tõeliselt nõrgaks romantiliseks komöödiaks. Mulle oli kusagilt petlik mulje jäänud, et see peaks sihke erialane nutikomöödia olema, a la Thank you for smoking vms. Alguses nagu oligi mingi sportlaste kantseldamise temaatika sissejuhatus. Aga kuna selle teema aluseks olnud 25lk memo, mille peategelane kirjutas, sisu jäi suuresti avamata, siis vajus kogu manageerimise teema tühja kotina kokku. Intriigi on niimoodi väga mõnna tekitada küll, et keegi loob mingi hämmastava teose või tuleb täiesti uuele mõttele, aga see kõik ei mängi välja, kui see lihtsalt tühjaks väiteks jääb, mida mingite poolsegaste vihjetega üleval hoida püütakse. Jerry Maguire kannatab ikka rämedalt selle temaatilise tühjuse all, ning taandub täiesti tüüpiliseks lembekummi venitamiseks. Mul võttis ikka päris mitu päeva, et see film ära vaadata, sest ühe soojaga nii pikka ja tüütult igavat filmi läbi vaadata ei suutnud. Karta on, et kui peaosalisi oleksid kehastanud mulle meelepärased näitlejad, siis ma nii põhja seda siin ei tambiks. Mis muidugi lihtsalt tõestab kuivõrd tühine see film on...

21. juuli 2011

2011-07-22T18:00:00.002+03:00

"Almost Famous" (USA 2000, rezh Cameron Crowe). Kümme aastat tagasi oli see jube popp film, eriti nende narkolembeste "tudengite" hulgas, kellega ma toona omajagu hängisin. Siis meeldis see mullegi väga. Aga nüüd... noh, filmina on Almost Famous täitsa tiptop siiski - üle kahe ja poole tunni pikk ja kuigi ma olin seda juba enne näinud, siis ikkagi igav ei hakanud ega midagi. Lihtsalt pea kõik tegelaskujud käisid pinda. Kuradi esoteerilised hilbupededest poosetajad! Sellist asja ma ei salli... Õigemini ma vist ei mõista fänlust sellisel tasandil. Et mis tunne siis on, kui sulle mõni bänd nii meeldib, et see haiget teeb - kui nüüd üht neist gruupidest filmi lõpust parafraseerida. Ega jah, ma ei tea, mis tunne see on. Pole ka kindel, kas ma seda teada tahangi. Enamasti on see teadmiste piir (bändimeeste eraelu või mõttemaailma kohta), millest ma üle minna ei taha, üsna selgesti hoomatav. Ja kui sellest piirist üle minna, siis on ainult üks pettumus teise otsa. Tagatipuks pole ka see muusika, mis filmis kostus, just minu teetassike. Ei sisult ega vormilt. Ent kõigest sellest hoolimata oli film tore. Arvestades kogu seda poolautobiograafilisust (kui palju ikka hollivuudist filme tuleb, mis põhinevad lavastaja enda läbielamistel?) ja puha. Ja dialoogid olid mõnusalt teravad. Stillwateri frontmanid ajasid suurema osa ajast küll jälki rokimehepaska, ja nende lehtsabade jutt passis kah parajalt sinna samma saba alla tagasi, aga vana mänedžer ja Lester Bangs ja kasvõi peategelase ema olid väga sisukad.

18. juuli 2011

2011-07-19T16:52:00.002+03:00

"Spring Breakdown" (USA 2009, rezh Ryan Shiraki). Müstiline, kuidas püütakse poolteist tundi lugeda sellist moraali, mis, noh, on kolmeaastaselegi kahe minutiga selge. Lisaks saab filmist hea ülevaate sellest, millistes piirides mõeldakse, kui peetakse silmas tütarlaste talente. Kogu selle debiilsuse üle püütakse paaril korral justkui filmis nalja ka visata, aga see eneseiroonia jääb väga abituks ja fragmentaarseks. Täielik haltuurafilm. Ma olin ette kindel, et see on viimne sitt, aga ometigi üllatusin ebameeldivalt.

17. juuli 2011

2011-07-18T18:05:00.002+03:00

"Noises off" (USA 1992, rezh Peter Boganovich). Ma olen konstantselt pettunud, et Michael Frayni varasemat loomingut üldse ei ekraniseerita. Nii kümmekond aastat tagasi olin ühel õhtul esivanematel külas ja siis avastasin, et öösel tuleb telekast film nimega Tin Men... ja oi kuidas ma olin pettunud, kui selgus, et see oli totakas 80. aastate komöödia alumiiniumi müügimeestest. Nojah, igatahes olen ma parema puudumisel pidanud Clockwise'i vaatama ja nüüd Noises Offi. Kuna Noises Off on väga kontseptuaalne näidend, kus ühes vaatluses näidatakse rändteatri ühe etenduse (seksfarss nimega Nothing On) peaproovi lava poolt, ja teises vaatluses kulisside tagant pärast etenduse kuuajast lavalolekut ja viimases siis jälle lava poolt ringreisi päris lõpus, kus lavatagused probleemid on kõik juba lavale jõudnud. Näidendi kirjutamisel saigi Frayn inspiratsiooni oma mingi varasema farsi lavastamisprotsessi jälgimisest, kus talle tundus, et lavatagune tegevus oli palju naljakam, kui see, mis laval toimus. Bogdanovich on selle näidendi üsna talutavaks filmiks teinud. Algus ei taha küll kuidagi vedama saada, sest esimesed naljad on üsna magedad. Aga siis tekib mingi tervikpilt ja ehitatakse kõva kontekstivundament edasiste arengute jaoks. Kui etendust lava tagant näitama hakatakse, tõmmatakse hirmus tempo peale ja asi muutub üsna hüsteeriliseks farsiks. Sihke paras jalaga perse huumor käib. Aga see niiväga ei häiri, sest lava taga etenduse ajal ju rääkida ei tohi, nii et kogu tegevus seal käibki tummfilmi maneerides. Vahepeal möödubki oma veerand tundi nii, et mitte keegi sõnagi ei ütle. Taustaks kostuvad vaid teiselt poolt lava kostuvad dialoogiread. Lõpus muidugi läheb asi päris hulluks ära. Need suhtekolmnurgad näiteks kipuvad juba liiga absurdseks, ei anta üldse aega nende väljajoonistamiseks. Kuigi ma mingi teatrilemb just ei ole, siis sihke sissevaade teatritegemisele oli päris tore. Ent pigem sobib see näidend ikka teatrilavale, mitte kinolinale.

Katatonia "Dance of December Souls" (No Fashion Records 1993). Üle pika aja ka üks plaat hakkas hirmsasti kummitama. Kui ma siiani ikka Katatonia keskmise perioodi plaate kõige enam hindasin (Tonight's Decision, Last Fair Deal Gone jne), siis endale suht ootamatult olen siin viimase nädala jooksul aina ja aina nende pea 20. aasta tagust debüütalbumit kedranud. Kuigi lood sellel kipuvad ehk natsa logisema ja venima, siis kogu see õhkkond sellel plaadil on hullutav. Sihke niiskes öises metsas lõkke ääres istumise tunne tuleb peale...

16. juuli 2011

2011-07-18T15:50:00.002+03:00

"The Trip" (UK 2010, rezh Michael Winterbottom). Iseenda fiktsionaliseerimine on üks tiptop võte sihkeste pisikeste ja nunnude naljafilmide tegemiseks. Steve Coogan on iseennast juba ikka päris paljudes filmides mänginud. Näiteks Jarmuschi Coffee and Cigarettes'ides. Ja ikka ja jälle on ta end üsna piiratud ja kidedaks jobuks mängimas (mis antud filmis kulmineerus suurepärase õudusunenäoga). The Trip on tegelikult filmipikkuseks kokkumonteeritud seriaal - tõik, mille ma uurisin välja alles pärast filmi vaatamist, muidu oleks ikka sarjast alustanud ja pärast niikuinii filmi sarjanud (filmi üldilme oli küll juba vaadates sihke, et see on nagu mingi telesaate ülejääkidest kokku lõigatud). Niimoodi filmist alustades pole selle kohta aga küll suurt midagi ette heita. Mida sa ikka nokid sellise telesaatemadala ambitsioonituse kallal. Nojah, igatahes. Samad tüübid - Coogan ja Brydon ja lavastaja Winterbottom - tegid juba mõned aastad tagasi analoogsetel alustel filmi nimega Cock and Bull Story, mis kujutas Tristram Shandy ekraniseerimisega seonduvaid raskusi (ehk siis veel üks film filmitegemisest). The Trip Cock and Bull Story vastu küll kuidagi ei saa, ent on siiski täiesti mõnus vaatamine. The Trip on suurepärane näide sellest, et filmitegemiseks pole suurt midagi tarvis. Saab ka väga nappide vahenditega. Muidugi jah, sellel filmil ju tegelikult eelarvet õieti polnudki, kuna lõigati telesarjast lihtsalt kokku. Ma nüüd kõhklen-kahtlen, kas sarja üldse vaatama hakatagi... sest karta on, et see keskendub sellele põhilisele, ehk siis Põhja-Inglismaa eliitrestoranides pakutavate roogade hindamisele (selleks Coogan ja Brydon sõitma läksidki), aga suht antigurmaan, nagu ma olen, kipun arvatavasti seda toiduvärki juba teemavaliku pärast dislaikima. Eks paistab...

14. juuli 2011

2011-07-15T18:08:00.002+03:00

"Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta" (Eesti 2011, rezh Andres Maimik ja Rain Tolk). Uued eesti filmid ei taha kuidagi netiavarustesse jõuda, Lõuna-Ameerika kinodest rääkimata. Lõpuks vähemalt Kormoranid sain kätte (mitte, et see oleks mu soovidepuu ladva lähedalgi). Maimik meeldib mulle väga nii kolmnisti, saatekülalise kui ka näitlejana. Ja ka dokfilmitegijana on ta täitsa ok. Aga hoolimata sellest, et ma väga hästi mõistan ja hindan neid printsiipe, millest ta komöödiate lavastamisel lähtub (eesotsas siis sellega, et üks komöödia ei pea ju ilmtingimata kunstiliselt üliambitsioonikas olema), ei saa ma paraku öelda, et Uuspõld läheb Tartu ega Kormoranid oleks mulle eriti meeldinud.

Peamine põhjus, miks Kormoranid mulle ei istunud, seisneb vast selles, et mulle meeldivad pigem väheste tegelastega kammerlikumad filmid, ja seda eriti komöödiate hulgas, sest ebapiisava ekraaniaja jooksul ei jõua huumor lihtsalt piisavalt peeneks minna. Kormoranides sahmib aga iga paari minuti tagant jälle mõni uus kuulsus ekraanil ja püüab oma ilu, eneseirooniat ja mida tahes max poole minuti jooksul humoorikas võtmes vaatajale maha müüa. Mul hakkas Kormorane vaadates isegi enda pärast tibake häbi, et miks kuradi pärast ma nii paljusid nägusid sellest filmist teadsin, ja see tipnes selle Liisi Eesmaa pardalekutsumisega lennujaamas. Minu emotsioone selline perepiltidele sarnanev äratundmisefekt ei kõdita, pigem käib närvidele, et tuttava näolapi abil püütakse tühjale kotile püstiseismiseks õhku sisse puhuda.

Teiseks jamaks Kormoranide puhul on mu jaoks see, et kogu tegevus käib mingil Raimo Aasa suvetuuri tasandil. Absurdne enesekindlus ja kõiketeavus, mis laastab suvaliste külapoodide taga kärakat viskavaid teise eesti tölle vaata, et mõjusamaltki, kui alkohol ise, võib väikestes kogustes olla küll pööraselt naljakaski, kuid tervet täispikka filmi sellise huumori ühtne nivoo mu meelest välja ei kanna. Tõsi, bändis oli ka Santana, kes pidanuks Keisrile vastukaaluks esindama siis intelligentse huumori rida, ja see aus ja spirituaalne Tormilind kah, aga nende rollid jäid kaugelt liiga episoodiliseks. Üldmulje jäi ikka tugevasti liiga velbaumilikuks. Oleks siis, et Keiser kahelnuks oma valitud tees (korraks ta küsis emalt, et kas ta on idioot, aga seda oli ilmselgelt liiga vähe) ja andnuks seeläbi mingit uut mahvi oma rokkarlusele. Aga ei.. ta jäigi algusest lõpuni totakaks ja tüütuks idioodiks. See muutis mu jaoks filmi üsna igavaks - kogu see kaasahaaravus, millest positiivne kriitika räägib, vajus õige kiiresti ära.

Ja lõpuks veel kogu see rokenroll vs intelligentne rokk vastuolulisus. Keiser sõimab seal Santanat ja üldse kogu intelligentse roki liini, et see olevat tõelise roki tapnud. Aga need kaks Kormoranide lugu, mida filmi jooksul mängitakse (üks siis küll alles lõputiitrite aegu) on mõlemad paras segu Rujast ja Ultima Thulest. Mingit rokenrolli, kui Keisri käitumine välja jätta, selles bändis ei olnud. Võib-olla oleks pidanud Kormoranidest ikkagi sarja tegema (mis, nagu ma aru sain, oli tegijatel algselt plaanis). Saanuks sellest liigsest episoodilisusest lahti ning tegelaskujudele tiba rohkem sisu anda.

13. juuli 2011

2011-07-14T16:47:00.003+03:00

"Tambien la lluvia" (Hispaani-Prantsusmaa-Mehhiko 2010, rezh Iciar Bollain). Selle filmi teeb eelkõige heaks lugu. Ja vast kõige enam ma hindangi filmide puhul seda, kui osatakse jutustada head lugu. Lisaks on selles filmis päris mitu maailma, mis ootamatult põhjalikult teineteise külge köidetakse ja nende maailmade servaalade põkkumised kriibivad kenasti hinge, nagu see klassikaline draamavõte ette näeb. Tagatipuks katab filmi sünge sümbolismivari - kogu see Hispaania konkistadoorlus, mida Boliiviasse reisinud filmimehed Kolumbusest filmi tehes uuesti läbi elavad - see hakkab neile päris karmilt ajudele. Üks võte, mis mulle peaaegu alati filmides meeldib (ja mida esineb siis üksnes neis filmides, milles kajastatakse filmitegemist), on see, kui näidatakse ühe soojaga näitlejat mängivat näitlejat, kes teeb filmis ülesvõetavas filmis mingi stseeni. Või noh, võib ka audition olla või proovivõtted ja lihtsalt stseenide läbimängimised, nagu selles filmis. Tambien la lluvias juhtus seda päris mitu korda ja see oli iga kord väga mõjus, ning avas äärmiselt hästi filmi tegelaskujusid. Näiteks seda tüüpi, kes filmis tehtavas filmis Kolumbust kehastama pidi - ma ei mäleta, millal ma viimati nii jõhkralt head kõrvalosa nägin. Ja eks see kohalikku ketšuat mänginud tüüpki (kes tegelikult on hoopis aimaraa) oli päris hea ja mängis väga hästi lahti Lõuna-Ameerika indiaanlasetüübi. Kuna kõrvalosad (siia veel lisada need kaks märtreid kehastama pidanud argpüksid) olid nii kuradi tugevad, siis peaosad jäid mu jaoks kuidagi tahaplaanile. Samas ega need ka nüüd kehvad polnud ja oma püänt oli ka selles, kuidas hullunult innuka lavastaja tuhin raskel hetkel ikkagi üle kippus minema, samas kui ansiplikult ratsionaalsest produtsendist sai lõppeks õilis kangelane. Need üleminekud karakterites toimusid mõnusalt vargsi ja subtiilselt, puudus igasugune kunstlik raamistik. Ja muidugi kogu see linnas toimunud veesõda meenutas väga siinsama Santiagos paar kuud tagasi toimunud energiakriisi protestilainet (oli seegi ju veega seotud). Hakka või filmide abil viimaks taipama, mis mu ümber toimub...

12. juuli 2011

2011-07-13T19:07:00.002+03:00

"Caddyshack" (USA 1980, rezh Harold Ramis). Bite me! tahaks kohe öelda selle postril oleva slõugani peale. Mul on raskusi selle komöödia ikoonilise staatuse mõistmisega. Ikoonilisust aga jätkub - näiteks see Adam Sandleri produktsioonifirma on logo pea üheselt selle filmi algustiitritest maha viksinud. Kahtlemata austusavaldusena. Näiteks justvaadatud Freaks and Geeks sarjas mainiti seda filmi korduvalt kõige naljakama komöödiana üldse. Popkultuurilisi viiteid sellele linateosele leiab ka mujalt (imdbs on neid tosinate kaupa ära toodud). Aga miks, vat sellest ma aru ei saa. Lugu ei ole, vähegi vaatamiseks kõlbavaid tegelasi ka nagu mitte, nalja eriti ei saa, noh, ok, tisse näidatakse ja ma üldiselt kipungi arvama, et selle filmi kultus rajanebki peamiselt tissidel. Rodney Dangerfieldi esimene etteaste kantriklaabi õhtusöögil oli mu jaoks ainus naljakas osa filmist. Aga see oli puhas stand-up rutiin, mingit seost filmiga sellel polnud. Üldse koosnes see film üksteisest üsna eraldatud stseenidest, millel polnud teineteisega muud pistmist, kui see, et tegevus toimus ühes ja samas golfiklubis. Ja miks on filmi pealkiri Caddyshack - sellest ei saa ma kah aru. Golfipoiste (või kuidas iganes neid caddy'sid eesti keeles nimetatakse) kontorit, ehk siis seda caddyshack'i näidati filmis vaid loetud minutite jooksul ja see paik ei omanud filmi seisukohalt absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Jaburaid mõttetusi oli film muidugi täis. Näiteks see kümnete väikeste lastega pere seal algustiitrite ajal? Mis see pidi olema? Kogu film näis olevat üles ehitatud Nikulini-efektile - et kui see morda ekraanile tuleb, siis kõik venelased hakkavad lihtsalt heastpeast irvitama (see efekt kippus Tarkovski Andrei Rubljovi kinodes ära rikkuma, kuna riiulil konutamise ajal oli Nikulinist, kes seal filmis vaga munka mängis, vene rahvustola saanud). Chevy Chase'il, Bill Murray'l ja teistel selle filmi peategelastel oli 30 aastat tagasi arvatavasti täpselt samasugune mõju ameeriklastele. Minul see kultuuriline taust puudub, mistõttu mul naljakas ei olnud. No kohe üldse mitte.

11. juuli 2011

2011-07-12T17:17:00.003+03:00

"Freaks and Geeks" (USA 1999-2000, kreaator: Paul Feig). Omal ajal poole hooaja pealt ära katkestatud (näidati ära ca 12 osa, kuigi 18 oli juba valmis tehtud) sari, mis on tagantjärge üsna kultuslikuks muutunud. Ja täiesti asja pärast. Kui mõelda USA keskkoolielu kajastavatele filmidele ja sarjadele, siis esmajoones meenuvad Päästja koolikella vaimus idiootsused. Friigid ja giigid on aga hoopis teine tera - nimest hoolimata pole siin erilist tegelaskujude üheplaanilisust. Kooliõpilased on umbes sellised, nagu nad olema peaksidki, keegi pole süstemaatiliselt paha või hea, neil puudub see jabur täielik enesekindlus või totaalne enesekindluse puudumine, mis iseloomustab praktiliselt kõiki keskkooliõpilasi enamikes ameerika filmides või sarjades (ja kui Franco välja jätta, siis pole keegi neist ka teab mis seksikas - eks omajagu võtab seda glamuuri maha ka asjaolu, et tegevus toimub 1980. aastal ja sarja koloriit on üsna selle ajastu vaimus). Olin pikemat aega mõelnud selle sarja vaatamisele, aga kõhklesin-kahtlesin, kas see ikka võib nii heaks osutuda, kui räägitakse. Kartsin, et selle peamine väärtus on tänaste superstaaride, nagu James Franco, Seth Rogen jne nooruspäevade salvestisena. Aga ei midagi. See on vist kõige realistlikumaid, inimlikumaid ja südamlikumaid USA sarju, mis ma üldse tean, ja mida osa edasi, seda paremaks läheb. Realistlikus ja inimlikkus tuleb peamiselt arvatavasti selles, et peaaegu kõik Freaksis and Geeksis asetleidvad sündmused juhtusid kunagi omal ajal sarja looja, Paul Feigi, või siis mõne crew liikmega. Seepärast ei lähegi nohikutel alati halvasti ja friigid ei suple mingis totaalses jaheduses, vaid läheb kord nii ja kord naapidi, nagu päriselus. Suur osa sarja tegelastest on ka edaspidi koos tegutsema jäänud. Eelkõige peaprodutsent Judd Apatow mahitustel. Kõik need Pineapple Expressid, Knocked-Upid ja asjad. Väga harva, kui ma oma keskkooliskäimise teemal nostalgitsema kipun (sest see oli rõve ja tüütu piin), aga see sari suutis isegi vaata et teatud heldimusega selle peale mõtlema panna. Igati tiptop vaatamine!

10. juuli 2011

2011-07-11T18:02:00.002+03:00

"The Office" (USA 2005- kreaatorid: Greg Daniels, Ricky Gervais ja Stephen Merchant). Jätkasin allakäivate sarjade värskete hooaegade ülevaatust Kontoriga. Väidetavalt seitsmes hooaeg jääb viimaseks Michael Scottile ehk Steve Carelli mängitud bossile. Viimaks ometi! Aitab küll juba neist ühte auku naljadest, millele on teab mitu vinti juba aja jooksul peale keeratud. Sisuliselt võttes on ju kogu nali selles, et boss ei ole üldse naljakas, aga seda nalja on ikka way liiga pikalt ekspluateeritud. Kuitahes hästi sellist tegelaskuju ka ei mängita, ja Carellist paremat osatäitjat on üsna keeruline ette kujutada, siis tüütab see naljatuse nali õige pea ära. Kui vahepealsed hooajad kippusid juba omajagu suhtedraamadeks ära minema, siis vähemalt see viimane jälle püüdis ikka komöödiat teha. Hea seegi. Hooaja nii umbes viimased viis osa tegelesid juba liiga otsekoheselt järgmiseks hooajaks tease'imisega, et kes siis uueks bossiks saab jne. Lisaks esmaseks asenduseks olnud Will Ferrellile käis töövestlustelt läbi terve plejaad keskealisi hollivuudi naljamehi, kes kõik näisid üsna meeleheitlikult soovivat oma karjäärile uusi tuuli sisse puhuda. Ja selliseid turvalisi sarjatuuli, mis garanteeriks mitmeks aastaks töökoha. Kesse jaksab nende riskantsete kinofilmidega ikka lõputult sebida, samas kui keskmine ameeriklane vaatab palju enam ja lojaalsemalt telekat ja ühes kenasti sissetöötatud sarjas on kommertsedu ja kuulsuse kasv praktiliselt ette kindlustatud. Ja nagu alati tuleb lõpetada sama jutuga - 25 osa per hooaeg on liiga palju.